Täpsustan veidi erinevate lõhede tekkimist. Kui tekkepõhjused on teada, siis on ennetustöö ka tõhusam.
Päikeselõhe
Kevadtalvel on ööpäevaste temperatuuride erinevused suured. Päevane päike kuumutab tüve üles ja öösel on suured miinuskraadid platsis. Temperatuuride vahe võib olla 15 kraadi ümber. Sellise kõikumise juures võivad õunapuu koorele lõhed sisse lüüa. Neid lõhesid nimetatakse päikeselõhedeks. Tavaliselt tekivad need puu lõuna ja lääne küljele.
Kõige tavalisem tüvede kaitsmine käib valgendamisega. Valgendatakse aga sula ilmaga. Kui sula tulemas ei ole, on soovitav paigaldada päikesepoolsele küljele vari. Mugavam on muidugi valge lina või paber ümber tüve tõmmata. Aga sel juhul jätaks õhuvahe sisse, paneks näiteks mõned oksad tüve ja katte vahele. Tüvede heledaks tegemine peegeldab päikese tagasi ja ei kuumuta niivõrd tüve. Samamoodi võib päike peegelduda lumelt ja lüüa koore katki põhjapoolselt küljelt.
Valgendada saab tüvevalgendiga, mis kantakse tüvedele pintsliga ja kuiva ilmaga, kui õhutemperatuur on üle 0 C. Kõige mugavam on valgendada sügisel, aga väga harva õnnestub valgendada peale viimaseid sademeid. Vihm võib tüvevalgendi maha pesta.
Päike käib veel madalalt ja kui viljapuud jäävad kevadtalvel suurte puude vms varju, siis varjutamine ja valgendamine hädavajalik ei ole.
Külmalõhed
Päris külmalõhesid katmisega ära hoida pole võimalik. Need tekivad sellest, kui puu pole saanud talveks valmistuda. Talvele vastu minevas puus peab veevaru vähenema ja selle arvelt glükoosisisaldus suurenema. Kui puu protsessi lõpuni viia ei jõua või ei saa, näiteks on pikalt soe ja saduderohke sügis, puu on segaduses, ta pigem kasvab, vahel isegi puhkeb õide, kui et tegeleb talvekorterisse minekuga. Mingi hetk langeb temperatuur järsku alla nulli ja jääb püsima. Vesi jäätub, aga jäätudes vesi teatavasti paisub.
Seetõttu on vajalik oma puude peale mõelda hiljemalt augustis. Sügisväetise (mis sisaldab rohkelt kaaliumi ja väga minimaalselt lämmastikku) andmine soodustab puitumist. Eriti oluline on see saduderohkel aastal, mil nitraatlämmastik satub kontrollimatult mulda sadevetega. Kui sügis on põuane, tuleb taimi jälle kasta, sest veeta suhkruid ja tärklist ei moodustu.
Analoogne asi toimub okaspuudes ja-põõsastes kui suvi on olnud kasvuks ülisoodne (kuum ja niiske nagu 2010 suvi oli) või lämmastikväetisega on liialdatud. Taimekoed on vett täis ja need jäätuvad. 2011 kevadel nägime sellest tekkinud kahjustusi.
Seetõttu on ka sügisene lõikamine kaheldava väärtusega.
Kui puud vigastad või lõikad, siis hakkab ta tegelema selle juhtumiga ja muu jääb tahaplaanile. Haavade kaudu toimub näiteks tugev aurumine, puu kaotab palju vett ja ei saa jällegi normaalselt talveks valmistuda. Väljaspool kasvuperioodi ei teki ka kallust, mis haavad kinni kasvataks. Ja kui haavad on avatud, leiavad seenhaigused kergesti tee puu tüvesse.
Valekülmalõhed
On ka teistsuguseid lõhesid, mis saavad alguse seestpoolt kõdunenud puidust, mis tekib tüügaste jätmisest. Tüügas on nagu käsn, mis niiskuse enda sisse imeb ja jäätub kohe kui püsivad miinuskraadid platsis on.
Sellised kohad on äratuntavad puu sisemuses oleva esialgu kuiva puidu järgi, mis aja jooksul huumuseks muutub.
Hiired aktiviseeruvad
Kui Sa pole lund järjekindlalt ümber õunapuu kinni tampinud, siis ikkagi tee seda. Igaks juhuks. Hiirekahjustus võib puule saatuslikuks saada. Kui paned mürki, siis pane see lume alla maapinnale, aga viljapuudest kaugemale!
Sööda linde
On teade, et kui oled linde söötma hakanud, siis pead tegema seda kevadeni, sest nad on harjunud Sinu juures toitu saama. Kui jätad linnud toiduta, siis nad võivad hukkuda või söövad ära näiteks õunapuu pungad, mis neile väga maitsevad.
