Viljapuu mustvähk

Juhtus selline kummaline lugu.
Suvel kutsuti mind ühte Tallinna aeda viljapuude istutamise nõu andma. Kui olime puudele kohad välja vaadanud, siis vaatasin istikuid ka lähemalt, nii igaks juhuks. Kahel perepuul olid peal vähi eosed ja kallal ka koorepõletik. Kahtlustasin ka viljapuu mustvähki (Botryosphaeria obtusa). Soovitasin puukooli helistada ja nad koju kutsuda puid vaatama, sest puud olid suured ja neid oli palju. Arvasin, et puud tuleb selliste kahjustustega kindlasti välja vahetada. Arvasin kohe, et asja ajamise teeb keeruliseks asjaolu, et suur puukool oli väiksema puukooli kasvatatud taimed müüki võtnud ja võib tekkida vaidlus, millal puud nakatusid/haigestusid.

Mõned kuud hiljem, sügisel, helistas mulle vanem mees ja riidles, et miks ma inimesi hirmutan. Aednikuna oleks ma pidanud puud terveks ravima- koorekahjustused välja lõikama ja pookevahaga katma. Ja et musta vähki Eestis ei esine. Tõi allikana välja nõuka aegse raamatu 1970 aastatest. Kahjuks pealkiri ja autor meelde ei jäänud.

Huvitav, mõtlesin, sest mina näen viljapuu-mustvähi esinemist Eestis alates 2008-st aastast, kui õunapuudega tegelen.

Jäin endale kindlaks, kuigi mees telefonis teatas, et tema tegeleb juba 30 a puukoolimajandusega. Lõppeks arvasin, et pole oluline, mis haigus puul on vaid see, et selline istik on müügil ja veel täishinnaga. Ma leian, et minu asi ei ole haigusest tabandunud puud ravima hakata, kui on näha, et kahjustus on väga suur ja puu on alles ostetud ning istutamata. Võrdlen puid inimestega, aga antud juhul on tegu kaubaga ja see kaup ei ole kvaliteetne. Hallitanud saia ei müüda ju, kuigi hallituse saab välja lõigata. Ja haava katmiseks on tänapäeval pookevaha asemel hoopis efektiivsem vahend- puupalsam, tumeroheline möks (Compo, Arbokol Magic). Haava sobib väga hästi katta ka õlivärviga. Mind ennast huvitab, miks õlivärv kunagi maha tehti. Ma arvan, miks, aga kes teab, palun kirjutagu.

Küsimusele, kas külmakahjustusega või koorepõletikuga puude müümine on aus, kui seda kliendile ei öelda, pole vastust saanud.

Räpinas, paar nädalat tagasi kohtasin Tairi Albertit (Räpina Aianduskooli õpetaja), kes kinnitas viljapuu-mustvähi esinemist Eestis.

Puukoolist puid ostes peab teadma, millised võimalikud kahjustused välja näevad, sest puukoole ei huvita praegu taimede kvaliteet kuna ostja ostab hea meelega. Ostes vaata puu tüve- koore värv peab olema ühtlane, koor peab olema terve, pisemategi lõhedeta, musta “tahmata”. Perepuud on sagedamini kahjustatud.

Lusitaania teetigu

Lusitaania teetigu. Foto: Keskkonnateabe keskus

Puukoolides aastaid maha vaikitud lusitaania teetigu jõudis täna (24.10.13) tänu ühele Pärnu aiale ETV-sse, Ringvaate saatesse, kus võis näha tavapärast kemplemist ministeeriumite vahel. Jah, õige, et aiaomanik peab oma aias ise korda looma ja soovitavalt hävitama võõrliigid. Aga paraku seadus ei kohusta aiaomanikku ja kõikidel aedadel ei olegi head peremeest ning nendes aedades ei hävita teetigusid keegi. Probleem on tõsine, sest teetigu sööb tohutult ja paljuneb kiiresti. Ta hävitab oma teel nii muru kui köögivilja, ka põllukultuurid. Tema pääsemine aedadest loodusesse tähendab katastroofi.

Eestis registreeriti lusitaania teetigu ametlikult 2008 aastal, kui nad ühest Tallinna puukoolist leiti. Täna on tigusid nähtud ja hävitatakse väga paljudes koduaedades.

Mida teha?
Istikuid ostes vaata alati potti ja poti alla. Korja ära kõik valkjad munad ja hävita või lase hävitada puukoolil kuuma veega. Ja seda paludes ei maksa häbeneda! Mune võib leida ka kompstmulla kottidest. Koduaias avastades korja järjekindlalt nii mune kui tigusid ja vala üle kuuma veega. Nad munevad vihmausside käikudesse, kompostihunnikusse, kõdukihi alla. Tavapärased tigude mürkpreparaadid neile ei mõju.

Lusitaania teeteod on kahesoolised ja paarituvad vastastikku ning mõlemad munevad suvel kuni 400 muna. Nad on aktiivsed hämaras ja öösiti.

Taimede lumest välja kaevamine ja päikese eest katmine

Kui taime on vaja kaitsta, siis viskab aednik särgi seljast

Kui taime on vaja kaitsta, siis viskab aednik särgi seljast

Päike on erakordselt ere! Kes veel oma okkalisi sõpru kaitsnud ei ole, võiks seda kohe teha.

Kata nii, et õhk jääks liikuma, ära seo umbselt. Mina eelistan heledaid kangaid.

Vajuv lumi on kaasa kiskunud kõik ilusad õunapuu oksad ja ühtlasi lõhkunud tüve koore.

Puudelt ja põõsastelt tuleb raske lumi maha raputada. Kui seda ei tehtud, siis tuleb nad välja kaevata.

Taimele tuleb läheneda personaalselt.
Kui sa tunned, et taim on raske koorma all, siis tuleb tegutseda.

Taimega arvestades, teda tunnetades ja ettevaatlikult tegutsedes ei murra sa kaevates ühtegi oksa ära.

Helistan tavaliselt klientidele ja uurin, kas jagatud nõuandeid on ka järgitud. Tihti on need aga ununenud. Puud on viltu ja raske lumekoorem on oksi katki vajutanud.

Kes taimedega ei tegele, ei saa asja tõsidusest aru. Taime lume alt välja kaevamine on ka päris raske füüsiline töö ja kes seda siis ikka niiväga teha viitsib.

Märtsi lõpus aastal 2011 olid paljudes kohtades suured kahjustused aset leidnud. Hoiatavad pildidki pärinevad sellest aastast.

Käesoleval aastal on üsna sarnane olukord. Lumele on tekkinud mitu külmunud koorikut. Kevade edenedes paks lumekiht muudkui vajub ja kisub kaasa jäätunud kihis kinni olevaid puude ja põõsaste oksi.

Mina küll ei oleks tahtnud selle lumevalli all olla.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

`Luua Pärli`olid poolenisti paar kuud tagasi välja kaevatud ja see päästis nad suurematest kahjudest. Möllasin tükk aega, et nad päris kätte saada, sest raske vajuv lumi oleks neile halba teinud.

Pildil esimese `Luua Pärli` varjasin päikese eest lumetükkidest valliga. Paremal on näha abivahendid: kirves ja labidas. Kahvel oli ka kaasas, aga seda seekord vaja ei läinud. Kahvliga on hea jäätunud lumekoorikut lumehanges okste küljest lahti toksida.

 
 

Selle puu oli vajuv lumi täiesti viltu vajutanud.

Viimaste lumerohkete talvede järel tundub mõistlik marjapõõsaste hoolduslõikamised kevadesse jätta. Marjapõõsad on paindlikud ja nende pärast hetkel muretsema ei pea. Samamoodi paindlik on jugapuu. Kevadine hoolduslõikamine tehakse kohe peale lume sulamist.

Kõik tüvivormid, noored õunapuud ja samuti ümarad vormid, on murdumisõrnad ja tihti ei päästa neid hiljem ka tagasilõikusega, siis nemad peaks küll praegu välja kaevama, kui näed, kus taim asub. Ole ettevaatlik! Pealmine lumekiht õnnestub labidaga katki lõigata ja eemaldada. Edaspidi kaeva kätega. Vajadusel võta istutuskühvel appi.

Väga hea näide, kuidas varjata okaspuid nende arvamusega arvestades

 
 

Välja kaevatud taimed, kindlasti okaspõõsad ja õunapuud, tuleb päikese eest varjata!

Kui milleski kahtled, siis küsi nõu või kutsu aednik appi.
Minu tel 5049835, piret@virkus.com

 
 

Hiired aias

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, nüüd lume alune liiklus läheb tihedaks ka..

Hiired liiguvad toiduotsinguil palju, kulutavad energiat ja seetõttu on neil tohutu söögiisu. Nad söövad ära kõik, mis neile tee peal ette jääb. Nii võivad nad märkamatult puu koore koos kambiumiga ümberringi ära närida. Ja kui ette jäävadki vaid noored viljapuud, siis avastamegi kevadel lume sulades kohutava laastamistöö.

Praegu on paras aeg tüve ümbert lumi kinni trampida. Tallates ole ettevaatlik, et ei vigastaks puu tüve. Puu tüve juures talla ettevaatlikult või tööta hoopis kätega. Mida laiema ribana lumi kinni trampida, seda efektiivsem.

Kui teed tallamistööd lumesadude alguses mõned korrad korralikult, tallad kinni üsna paksu kihi, siis on ülejäänud talv muretu. Kui lumi sulab päris ära ja sajab taas, tuleb tegevust loomulikult korrata.

 

Kahjuks on maa sula ja seetõttu on hiirtel võimalus ka trambitud lumekihi alt viljapuid nosima pääseda. Et seda ei juhtuks, pane aeda mürki, aga puudest eemale. Kui hiirel on piisavalt süüa, siis ta puude ligi ei lähe ja tuppa ka ei kipu. Mürk on hiirele hõrgutis ja seetõttu saab nad sellega hõlpsasti mujale meelitada.

Paar huvitavat nippi:
Hiired ei talu rassi, naistenõgese, piparmündi ja leedripuu lõhna. Soovitatakse puistata kuivatatud ning peenestatud taimepuru hiirtega asustatud kohtadesse – sahvrisse, keldrisse ja mujale. Abi on ka ülesriputatud kimbukestest. Peletav efekt olevat suurem, kui valada värsked või kuivatatud kimbud üle keeva veega ja nõrutada enne ülesriputamist. Kimpe tuleks igal nädalal uuendada.

Hiired ei taluvat ka uriini lõhna. Mõnest aiapiirkonnast saab nad eemale hoida kui piirata see territoorium kas inimese, isase kassi või koera uriiniga.

Mina ei ole viitsinud selliste asjadega jamada. Püüan sügisel õigel ajal jaole saada ja ümber maja pesakesed vanadest drenaazitorudest meisterdada ning Brody kuubikud neisse pista. Noori viljapuid kaitsen lume kinni trampimisega ja mürgi panekuga püüan hiired mujale meelitada.

Kitsedel ja jänestel on siiamaani metsas piisavalt süüa olnud, aga niipea kui metsas toitu napib, on nad aias süüa otsimas. Sina ole aga kaval, lõika vanematelt õunapuudelt vesikasve (mõned pikad võiks ju talveks selleks otstarbeks alles jätta) või mõni nagunii välja lõikamist vajav haru neile nosimiseks. Lõika aga ettevaatlikult. Pakasega lõigata ei soovita, kuni 5 plusskraadiga võib.

Suvel tee kasevihtasid ja kui on võimalik kogu õunu metsloomade jaoks. Usu mind, nad ei käi Sind kiusamas, nad tulevad, sest neil on kõht tühi. Kui oled neile krundi nurka söögilaua katnud, ei vaja nad Su puid.

Igasugune kahjustus nõrgestab puud ja annab rohelise tee haigustele. Hiirte poolt näritud ja metsloomade kahjustusega puudel on koorepõletik kerge tulema ja seejärel nakatuvad puud kergesti tüvevähki.

 

Kas te oma puid muidu ka vaatamas käite?

Päästsin oma noored viljapuud talve hakul sidemetest lahti. Päris ära aga ei võtnud. Arvasin, et vihm ja külm vaheldumisi teeb koorele liiga. Ka tormiga otsustasin nad lahti jätta, käisin aga kontrollimas. Tundub, et otsus oli õige.

Nendel puudel, mis on aastaringi seotud, on koorel erinevust ja muljumist alati näha. Alates kevadest kuni suve lõpuni tuleb seotuid puid kindlasti jälgida ja vajadusel sidemeid järele anda, et vältida sissekasvamist!

 
 
 

Taimede katmine

Sügis on imeline olnud ja lasknud pikalt aiatöid teha. Isegi korstent on ilmselt paljud saanud sel aastal detsembris rahulikult laduda :)

Paljud on minult küsinud, et millal katta ja mida teha, kui taimed on juba kaetud. Ollakse segaduses, sest ka ajakirjades on palju tarkust kirjas.

Kõige otstarbekam ja säästlikum on omada isiklikku aednikku, kes suudab ka mõelda ja kel on kogemusi erinevate taimede, pinnaste ja kasvukohtadega. Isiklik aednik ütleb kohe ära, mis on valesti, kes on ohus ja kelle pärast ei pea üldse muretsema.

Millal see talv siis tuleb? :) Mida teha täna.
Vaadake üle kaetud taimed. Umbselt kaetud taimed tuleks hommikul lahti harutada ja õhtul uuesti kinni katta. Isegi kui külma ööseks ei lubata on soovitav pikalt kinni istunud taimedele õhtul tekk üle visata. Kui mõned päevad on nii harjutatud, siis võib ööseks jälle lahti jätta juhul, kui on kindel, et külmakraade ei tule. Vihmaga aga ei maksa kedagi lahti riietada.
Kui taimed on kaetud mõistuspäraselt, st nad ei ole umbselt ja kate on kuiv, siis on väga hea ja las nad olla.

Roosid ja rododendronid on meie kliimas kõige sagedamini kaetavad taimed. Kas teadsite et mõlemad on vastupidavad külmale, aga nad ei talu niiskust ja võivad katte all hoopis hukkuda. Pean silmas sorte, kes taluvad suuri miinuskraade.

Rododendron ei karda pakast vaid kardab kevadist päikest. Kui aeda on teadlikult valitud meie kliimas hakkama saav sort (pungad taluvad -30 kraadist külma), siis ei maksa teda katmisega ära tappa. Pakase eest on vaja katta siis kui lund ei tule. Kevadel kui maa on külmunud saab igihaljas rododendron pigem päikesepõletuse kui külmakahjustuse. Seetõttu on soovitav igihaljad rododendronid istutada alati päikese eest varjatud kasvukohta. Heitlehistega ei juhtu midagi. Kuid neidki ei maksa täispäikese kätte istutada. Rododendroni meelispaik on metsaalune või maja põhjakülg, kuhu paistab vaid õhtune päike.

Sel kevadel tuli ühes aias teha rododendronitele tugevaid tagasilõikusi, sest raske sulalumi oli suured põõsad katki vajutanud. Murdunud kohad olid küll kinni seotud, aga liiga hilja ja lõdvalt ning haav oli ära kuivanud. Pidasin paremaks murdunud oksad, mis oleks kesksuveks nagunii ära kuivanud, tagasi lõigata. Kevadist õitsemist ränk talv ja tugev lõikus ei häirinud. Soovin neid järgmine kevad samasuguses ilus näha.

Rooside katmine piirdub enamasti mulla või kuiva turbaga muldamises ja kuuseoksetega katmises. Kuuseoksad iseenesest ei kaitse külma eest ja neid ei ole vaja panna. Hulga mõistlikum on neile, kes vajavad lisakatet, ehitada ümber sõrestik, millele krõbedate külmakraadide saabudes kate peale tõmmatakse. Kergesti murduvale põõsale on samuti sõrestik parim lahendus.

Rooside lõikamise kohta on ka erinevaid soovitusi.
Mina lõikasin sel aastal roosid tagasi ehk saatsin nad sund- talvepuhkusele. Tegin seda novembri kolmandal nädalal. Arvan, et taimele on puhkus vajalik. Pealegi, mahlased kasvud ei puitu ja saavad külmast kahjustatud. Sellised kasvud on soovitav tervenisti tagasi lõigata. Iga külmanäpistus nõrgestab roosipõõsast üldiselt.

Tavaliselt jätan roosid nii nagu on, külmakraadide tulekul korjan lehed ja muldan. Tagasi lõikan kevadel. Viimase eelis on selles, et lõikan ära vaid külmast näpistada saanud kasvud.

Eriti ohtlikud on taime istutuskohas olevad lohud, kuhu vesi võib koguneda. Seetõttu on soovitav roosidele ja rododendronitele, aga ka viljapuudele planeerida peenras kõrgem koht ehk istutada nad nn. mätta otsa. Aga ka teised, eriti veel äsja istutatud taimed tuleks sügisel üle vaadata ja vajadusel istutuskoha lohud täita.

Taimi katma kiirustada ei ole mõtet. Tegutseda võiks siis kui külmakraadid on püsivad ja maa on natuke läbi külmunud, aga lund ei tule. Tavaliselt mittekaetavaid taimi (oleneb muidugi taimest) on soovitav hakata multšima kui külma on püsivalt üle 10 kraadi nädala jagu ning paistab, et lund ikka ei tule. Multšiks sobib kuiv turvas, saepudu või lehed. Kõige mõistlikum on aga juba sügisel, aia hooldustööde käigus panna hea kiht kompostmulda kõikide taimede ümber. Eriti püsikute ümber, kellelt maapealse osa eemaldate. Ja kompostmuld on ju kõigil aiaomanikel omast käest võtta :) Külmakraadide tulles on kompost ka jääs ja seda ei liiguta kuhugi.

PS! Tuul võimendab külmakraade. Mida sobivamas pinnases ja asukohas taim kasvab, seda suurem on tema külmakindlus. Kui taimekirjelduses on kirjas tuulte eest varjatud koht, siis selles kontekstis saate aru, miks, eks. Aga näiteks org, kus on reeglina tuulevaikne, ei ole sobiv koht, sest ka külmale meeldib seal olla. Orus püsib külm ka kauem, sest seal pole tuult, mis külma minema puhub.

Näriliste mürgid soovitan panna taimede vahetusse lähedusse, mitte taime kõrvale ja eriti mitte katte alla, sest mürk on närilisele hõrgutis ja tõmbab neid ligi. Kaval on valmistada pesamoodi söögikoht. Selleks sobib hästi jämedam toru. PS! Toru on vaja terve talve vältel mürgikuubikutega täita. Ilmastikukindlad Brody kuubikud sobivad kasutada ka lageda taeva all. Enne aga veenduge, et lemmikloomad nende vastu huvi ei tunne. Minu koerad neid ei puutu. Olen aga täheldanud, et närilised krõbistavad neid isuga, isegi paki närisid kuuris puruks ja pistsid tagavara nahka. Ilmselt on nad surnud. Sel aastal olen saanud õigel ajal jaole ja ümber maja kogu aeg mürksööda varusid torudes täiendanud.

Uuring: reoveesettest tehtud kompostis leidub ravimijääke

Maaülikoolis doktoritööd kaitsnud Merike Lillenberg leidis oma uurimistöö käigus, et Eestis reoveesettest valmistatud kompost sisaldab teatud ravimite jääke, mis võivad kuhjuda ka toiduks kasvatatavatesse taimedesse ja mõjutada seeläbi inimese tervist.

Täpsemalt uuris Lillenberg ravimijääke, mis läbi kanalisatsiooni reoveesettesse satuvad ning sealt edasi kompostihunnikutesse liiguvad.
Teema uurimine on teadlase sõnul oluline just seetõttu, et mullast liiguvad mõned ravimijäägid edasi taimedesse ning jõuavad ka inimeste söögilauale, kirjutas Postimees.

Teatud antibiootikumide jääkide määramine näitas, et nii Tartus kui Tallinnas oli kasutusvalmis reoveesettes ja kompostis liiga kõrge ravimjääkide sisaldus. Eriti kõrged olid teatud tüüpi ravimi – fluorokinoloonide – näitajad, mis Tartus ületasid normi 2-4 korda ja Tallinnas mõnedes proovides isegi 2-15 korda.

„Reoveesetet kasutatakse põllumajanduses, haljastuses ja metsanduses väetisena ning aina enam toodetakse sellest biogaasi. Sette kasutamine on lubatud tingimusel, et see on ohutu keskkonnale ja elusolenditele. Samas on jäetud Eesti seadustest välja kohustus kontrollida ravimijääkide sisaldust mullas, mis mõjutab aga meie toidu kvaliteeti,“ rääkis Merike Lillenberg.

 

Link uurimistööle

Veel arvamusi ja linke reoveekomposti kasutamise kohta

Isiklikult olen kõhklusega sellesse reovee komposti kogu aeg suhtnud, sest kuhu kaovad kõik need asjad, mida linnainimene kraanikausist alla valab nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel. Tabletid ei ole mulle üldse pähegi tulnud.

 

Kahjurite tõrjumisel kasuta kõrvenõgest

Taimi tuleb kuivatada kiiresti, kuivas ja õhurikkas ning päikese eest kaitstud kohas, näiteks pööningul. Päikese käes närbudes lahkuvad kõik head toimeained taimest.

 

Kõrvenõgese kasvatamine aias tasub end kuhjaga ära kuna kõlbab nii kahjurite ärahoidmiseks ja tõrjeks kui ka taimede väetamiseks kevadel. Ja missugune vitamiinipomm ta salatina on, rääkimata maitsvast supist.

Kuivama pandud vihad täidavad maal sauna terassil kujunduselemendi rolli. Ning võib arvata, et linnaaeda külla minnes on nõgesekimp positiivne üllatus. PS! Kasutusjuhend on soovitav kaasa panna.

 
 
 

Kõrvenõgese maapealset osa saab toiduks kasutada terve perioodi jooksul kui teda aeg-ajalt maani maha lõigata. Kaja Kurg kirjutab Maakodus kõrvenõgese kasust aias ja köögis.

Mina soovitan kõrvenõgeseid suvel kuivatada, et kevadel neid võtta oleks, siis ei pea keemiliste preparaatide järele haarama. Ka meie aiakahjurid ei muutu nii kiiresti resistentseks kui esialgu tõrjume neid erinevate looduslike vahenditega. Loe lisa – Viljapuude ja marjakultuuride kahjurid, ennetamine ja looduslik tõrje.

Saadaval on ka looduslikke preparaate nn. NeemAzal, aga see ei ole meile päris ohutu, sest on ikkagi mürk. Ja kuna pihustatud vahend hõljub tuulevaikse ilmaga õhus, siis tuleb enda kaitseks kasutada kindlasti prille ja respiraatorit.

 

Kui muru ja puud hallitavad

Hallitus on enamlevinud seenhaigus.
Kui nüüd mõelda, millistes oludes seen kasvab või ei kasva, siis on võitlus ja ennetustöö hallituse vastu tulusam.

 

Seen kardab päikest, õhku ja kuiva, aluselist keskkonda.

 

Igasugused ekstreemsused nn leegiheitjad (lugesin kunagi Kodukauniks foorumist, et nii tehakse) ei ole võitluses vajalikud. Usun, et saab ka mürgita. Aga kui tingimusi ei looda, siis ei aita ka mürgitamine.

 

Muru ei tohi talvituma jätta liialt kõrgena. Samuti ei tohi viimast muruniidet peale jätta. Kui sügis on soe, pikk ja vihmane, siis muru kasvab ja sellisel juhul tuleb teda teinekord niita isegi oktoobris. Kui lumi tulebki maha ja külmetab, siis lumekihi all, eriti veel paksu lumekihi all, on ikka soe. Liigne niikus ja soe talv paneb sellistes oludes seene ehk hallituse vohama. Ka riisumata lehed, puult kukkunud õunad jm sodi on hallitusele hea pinnas.

 

Kevadel tuleb esmalt aidata sulaveel murult minema pääseda. Pinna tahenedes riisuda, hargiga vajutada augud või tõmmata jalga põrandatöödel kasutatavad naelikud ja teha pikki jalutuskäike aias. Tuhka tuleb raputada ühtlaselt õrn kiht, mida näha ei jää. Vajadusel riisuda uuesti.

 

Mida rohkem õhutada, seda kiiremini seen taandub ja muru kasvama hakkab. Kui murupinda intensiivselt kasutatakse, siis on vajalik muru õhutamine kogu hooaja vältel. Ole kaval ja pane naelikud suvel niites jalga, nii saad endalegi ootamatult kauni muru. Aeraator ei ole üldse vajalik ;)

Õhutatud ja toidetud muru on elujõuline ning temas ei ole ruumi ka umbrohule.

 

Paksu lume tõttu on ka paljude puude tüved hallitusega kaetud.

Enne kui võtta ette pritsimiskuur seenhaiguste preparaatidega proovi muid viise. Kaeva tüved lumest välja ja puhasta samblast ning hallitusest. Las tuul ja päike teevad oma töö. Päikesepõletuse oht hakkab ka vaikselt taanduma. Varjuta (aga ära kata) taime seni kuni ümber on valget lund.

Roomavate okaspuude oksad tuleb maapinnalt võimalikult kiiresti üles tõsta ja kive ala panna, et tuul saaks maapinda ja taime kuivatama. Kõik kahjustunud ja pruunid oksad tuleb välja lõigata, külgoksa kõrvalt tüügast jätmata.

Mutš tuleb eemaldada ja paigaldada uus ning kuiv alles siis kui maapind on tahenenud. Ka istutusalade õhutamine tuleb ainult kasuks.

Jälgige taime ja vajadusel pritsige seenhaiguste preparaadiga. Kui eelnevat puhastus- ja hooldustööd ei tee, siis pole mõtet pritsimisega vaeva näha.

 

Vajadusel küsi nõu piret@virkus.com

 
 
 

Kuidas taimi varjutada?

Kuna maa ei ole külmunud, siis ei tohiks tekkida ka füsioloogilist kuivust. Aga igaks juhuks tasub ettevaatlik olla, sest kahju võib teha ka lumelt peegelduv päike ja vinge tuul.

Minu blogi lugejad kindlasti juba teavad, et taimi kattes on suur oht nad ära hautada. Ka kogub kate lund ja muutub hoopis ohtlikuks. Lihtne viis päikese eest kaitsta, on taimele sirm ette tõmmata.

Kuna maa ei ole külmunud, siis õnnestub isegi praegu teravad toikad vähese lumme kaevumisega maasse torgata. Nii toimides võid kasutada mistahes kangast.

Taimedel on vaja õhku!
Kõige hullem on praegu lume all. Raske sulalumi muutub järjest enam taimedele kurnavaks ja võib saada lausa hukatuslikuks kuna lume all on väga umbne. Eriti igihaljad taimed võivad seetõttu hukka saada või seenhaigustesse nakatuda.

Väga tõenäoliselt on kõik ümarad igihaljad vormid taas lömmis. Võid proovida nad korda seada sidumise ja lõikamisega. Vormist välja läinud lehtpõõsastel lõika aga julgelt oksad välja või lausa maani maha. Enamus talub sellist lõikamist, aga uuri enne iga taime kohta eraldi välja. Näiteks põõsasmaran solvub sellise teo peale ja läheb välja, aga enelasest tuleb imeilus uus põõsas.

Mina soovitan küll kohe, kui hakkad aru sama, kus taimed aias asuvad, nad välja kaevata. Ja kui on vaja, siis varjutada. Umbsest keskkonnast taime välja kaevamist võid lugeda tema päästmiseks.

Hiirte kahjustuse võib veel ära hoida
Õunapuude tüve ümbrus on ohus, sest maa on sula ja hiirtel on pidu. Nad teevad imeilusaid võrgustikke hetkel lume all maapinna piiril. Katsu lumi kinni trampida. Vajadusel kühvelda lund veidi vähemaks, aga veendu, et saad lume paapinnani kinni. Või kaevu maapinnani ja pane Brody kuubikuid.

Need, kes on taimedele pakasekangad ümber mässinud, peaksid hakkama tähelepanelikult ilma jälgima ja niipea kui päike pikemaks ajaks välja tuleb, siis harutama taimed põhja poolt lahti. Lõunapoolne jäta ette päikese varjuks. See garanteerib, et taim kanga all kasvama ei hakka, maa on ju sula. Kuna öine temperatuur on siiski veel väga madal ning tuulega külm võimendub veelgi, siis pane õhtul kanga hõlmad uuesti kinni.

 
 

Võitlus metsloomadega

Õiges suuruses traatvõrk kaitseb metsloomade eest. Foto: Anne Vasar

Metsloomadega, aga ka hiirtega võitlus on tüütu ja igavene. Parem on leppida ja puid arukalt kaitsta.

Kõige paremini aitab tara. Aga ainult siis, kui aia tagant lumi regulaarselt ära ajada, siis ei saa loomad üle aia hüpata.

Õiges suuruses traatvõrguga ümbritsemine aitab ka. Nii madal oks nagu on näha pildil, on mõistlik tagasi lõigata. Kõrgemal asuvad oksad, kui nad on peenikesed ja veel painduvad, siduda ettevaatlikult koomale enne võrgu paigaldamist.

Kevadel tuleb võrgud kindlasti eemaldada ja puud lahti siduda.

Müügil on erinevaid preparaate: Certosan, Hagopur ja Plantskydd ning verejahu. Kodustest vahenditest sobib toore liha loputus- või sulavesi, millega tuleb kuus paar korda (eriti peale vihma) puid üle võõpamas käia. Kahjuks ei tehta Eestis hetkel enam näriliste peletusvärvi, mis ühtlasi ka valgendas tüvesid ja kaitses kevadise päikese eest.

Hiired on kõige hullemad kahju tekitajad!! Leides õunapuu ei jäta nad seda enne kui magusam osa on näritud. See aga tähendab, et puule kõige olulisem osa koor ja kambrium on läbi näritud. Ja kui seda on tehtud ümberringi, siis puu on määratud hukule. Kui kambriumi kiht (heleroheline) on alles, siis tasub sinna valekoor puupalsamiga peale tekitada. Puupalsam on rohekas kleepuv aine, mida müüakse pudelis ja tuubis, oleneb tootjast. Puuvaha ei ole selleks otstarbeks sobiv.

Hiirte vastu aitab puude ümbruses oleva lume regulaarne kinni trampimine. Paksu lund ei õnnestu maani tihedaks trampida. Võib proovida Brody siniseid kuubikuid. Kuubikud tuleb asetada maapinnale puu vahetusse lähedusse, aga mitte päris tüve kõrvale.

Väidetavalt võivad ka linnud õunapuult toitu otsima tulla. Kui vanu õunu puu otsas mädanemas ei ole, hakkavad nad pungi nokkima. Selle vältimiseks võiks panna aeda linnusöögimaja ja seda pidevalt toiduga täita, sest kesse viitsib puid pritsima ja võrgutama hakata. Aga mädanevaid õunu ei tohi lindude jaoks puule jätta kuna kannavad haiguse nimega puuviljamädanik ületalve. Iseasi on korjamata jäänud korralikud õunad, aga õunad tõmbavad ligi ka kitsi, et sa teaks.