Hiired liiguvad toiduotsinguil palju, kulutavad energiat ja seetõttu on neil tohutu söögiisu. Nad söövad ära kõik, mis neile tee peal ette jääb. Nii võivad nad märkamatult puu koore koos kambiumiga ümberringi ära närida. Ja kui ette jäävadki vaid noored viljapuud, siis avastamegi kevadel lume sulades kohutava laastamistöö.

Praegu on paras aeg tüve ümbert lumi kinni trampida. Tallates ole ettevaatlik, et ei vigastaks puu tüve. Puu tüve juures talla ettevaatlikult või tööta hoopis kätega. Mida laiema ribana lumi kinni trampida, seda efektiivsem.

Kui teed tallamistööd lumesadude alguses mõned korrad korralikult, tallad kinni üsna paksu kihi, siis on ülejäänud talv muretu. Kui lumi sulab päris ära ja sajab taas, tuleb tegevust loomulikult korrata.

Kahjuks on maa sula ja seetõttu on hiirtel võimalus ka trambitud lumekihi alt viljapuid nosima pääseda. Et seda ei juhtuks, pane aeda mürki, aga puudest eemale. Kui hiirel on piisavalt süüa, siis ta puude ligi ei lähe ja tuppa ka ei kipu. Mürk on hiirele hõrgutis ja seetõttu saab nad sellega hõlpsasti mujale meelitada.

Paar huvitavat nippi:
Hiired ei talu rassi, naistenõgese, piparmündi ja leedripuu lõhna. Soovitatakse puistata kuivatatud ning peenestatud taimepuru hiirtega asustatud kohtadesse – sahvrisse, keldrisse ja mujale. Abi on ka ülesriputatud kimbukestest. Peletav efekt olevat suurem, kui valada värsked või kuivatatud kimbud üle keeva veega ja nõrutada enne ülesriputamist. Kimpe tuleks igal nädalal uuendada.

Hiired ei taluvat ka uriini lõhna. Mõnest aiapiirkonnast saab nad eemale hoida kui piirata see territoorium kas inimese, isase kassi või koera uriiniga.

Mina ei ole viitsinud selliste asjadega jamada. Püüan sügisel õigel ajal jaole saada ja ümber maja pesakesed vanadest drenaazitorudest meisterdada ning Brody kuubikud neisse pista. Noori viljapuid kaitsen lume kinni trampimisega ja mürgi panekuga püüan hiired mujale meelitada.

Kitsedel ja jänestel on siiamaani metsas piisavalt süüa olnud, aga niipea kui metsas toitu napib, on nad aias süüa otsimas. Sina ole aga kaval, lõika vanematelt õunapuudelt vesikasve (mõned pikad võiks ju talveks selleks otstarbeks alles jätta) või mõni nagunii välja lõikamist vajav haru neile nosimiseks. Lõika aga ettevaatlikult. Pakasega lõigata ei soovita, kuni 5 plusskraadiga võib.

Suvel tee kasevihtasid ja kui on võimalik kogu õunu metsloomade jaoks. Usu mind, nad ei käi Sind kiusamas, nad tulevad, sest neil on kõht tühi. Kui oled neile krundi nurka söögilaua katnud, ei vaja nad Su puid.

Igasugune kahjustus nõrgestab puud ja annab rohelise tee haigustele. Hiirte poolt näritud ja metsloomade kahjustusega puudel on koorepõletik kerge tulema ja seejärel nakatuvad puud kergesti tüvevähki.

Kas te oma puid muidu ka vaatamas käite?

Päästsin oma noored viljapuud talve hakul sidemetest lahti. Päris ära aga ei võtnud. Arvasin, et vihm ja külm vaheldumisi teeb koorele liiga. Ka tormiga otsustasin nad lahti jätta, käisin aga kontrollimas. Tundub, et otsus oli õige.

Nendel puudel, mis on aastaringi seotud, on koorel erinevust ja muljumist alati näha. Alates kevadest kuni suve lõpuni tuleb seotuid puid kindlasti jälgida ja vajadusel sidemeid järele anda, et vältida sissekasvamist!

Soe talv ja niisked ilmad on ideaalsed sambliku eemaldamiseks viljapuudelt.

Sammal või samblik? Samblik ja sammal kipuvad inimeste kõnepruugis tihtilugu segamini minema – samblikku nimetatakse samblaks ja vastupidi ning mõnikord kasutatakse nimesid ka läbisegi. Mis teha, nimed on ju nii sarnased… SAMBLAD sarnanevad paljuski taimedega: kasvavad roheliste tuttidena puutüvedel või lausalise vaibana murus. Kollased, pruunid või hallid; puutüvele liibunud või habemena rippuvad – need on SAMBLIKUD. Lähemalt, veel parem aga luubiga uurides on vahe selgem – sammaldel on lehed ja vars, samblikel ei ole. Teadlastele on need aga täiesti erinevad organismid: samblad kuuluvad taimeriiki, samblikud on aga hoopis seened, kes elavad koos mikroskoopiliste vetikatega. Siinkohal on paslik kummutada üks väärarusaam. Rahvameditsiinis tõhusa külmetusravimina tuntud põdrasammal ei olegi tegelikult sammal, vaid hoopis samblik – islandi käokõrv (Cetraria islandica).

Samblik otseselt puule kahjulik ei ole, aga loob soodsad tingimused kahjuritele ja haigustele. Kraapisin isegi, vahetult peale seda kui olin rõõmustanud, et vähikahjustusega oksad on nüüdseks välja lõigatud, sambliku alt vähikolde välja.

Samblik tekib kui päikest on vähe ja ülekaalus on niisked ilmad, ka soe talv soodustab sambliku arengut.

Samblikku on kõige mugavam eemaldada töökinnastes puud paitades ja kuna tegevus toimub enamasti alt üles, siis on soovitav ette panna ka prillid.

Täna proovisin, kuidas töötab vana juuksehari, millega koera harjan. Polnud väga vigagi, aga niipea kui hoogu sattusin vigastasin puu koort. Nii et ikkagi- mistahes metallpiidega hari ei sobi. Vanal juukseharjal on metallpiid kulunud ja väga teravad nagu traatharigi. Abivahendiks võib võtta suure kareda pinnaga nõudepesunuustiku, küürimisharja või mõne terava servaga puitliistu. Ainult kindaga paitades ei tule kõik sambliku tutsud ära, abivahendiga läheb töö kiiremini.

Ettevaatlik tasub olla ka okste puhastamise juures, sest on ju jube kahju kui viljapungad ära murrad.

Üle võiks käia ka nooremad puud. Aga lõikamata vanalt puult ei ole mõtet sammalt eemaldama minna. Enne tuleks teha ikka lõikus ja siis edaspidi korralikult hooldada.

Minu lemmikkindad välitöödeks märja ja külma ilmaga. Peopesas paks kumm ja sees uhutud vooder. Kindaid on soovitav varuda mitu paari, sest kui sambla kraapimise hoog on sees, siis on kole kurb kui märgade ja külmetavate käte tõttu tuleb töö lõpetada ja tuppa ronida. Töö lõpetades viskan kindad pesumasinasse või loputan leige veega läbi.

Paljud on minult küsinud, et millal katta ja mida teha, kui taimed on juba kaetud. Ollakse segaduses, sest ka ajakirjades on palju tarkust kirjas.

Kõige otstarbekam ja säästlikum on omada isiklikku aednikku, kes suudab ka mõelda ja kel on kogemusi erinevate taimede, pinnaste ja kasvukohtadega. Isiklik aednik ütleb kohe ära, mis on valesti, kes on ohus ja kelle pärast ei pea üldse muretsema.

Millal see talv siis tuleb? Mida teha täna.
Vaadake üle kaetud taimed. Umbselt kaetud taimed tuleks hommikul lahti harutada ja õhtul uuesti kinni katta. Isegi kui külma ööseks ei lubata on soovitav pikalt kinni istunud taimedele õhtul tekk üle visata. Kui mõned päevad on nii harjutatud, siis võib ööseks jälle lahti jätta juhul, kui on kindel, et külmakraade ei tule. Vihmaga aga ei maksa kedagi lahti riietada.
Kui taimed on kaetud mõistuspäraselt, st nad ei ole umbselt ja kate on kuiv, siis on väga hea ja las nad olla.

Roosid ja rododendronid on meie kliimas kõige sagedamini kaetavad taimed. Kas teadsite et mõlemad on vastupidavad külmale, aga nad ei talu niiskust ja võivad katte all hoopis hukkuda. Pean silmas sorte, kes taluvad suuri miinuskraade.

Rododendron ei karda pakast vaid kardab kevadist päikest. Kui aeda on teadlikult valitud meie kliimas hakkama saav sort (pungad taluvad -30 kraadist külma), siis ei maksa teda katmisega ära tappa. Pakase eest on vaja katta siis kui lund ei tule. Kevadel kui maa on külmunud saab igihaljas rododendron pigem päikesepõletuse kui külmakahjustuse. Seetõttu on soovitav igihaljad rododendronid istutada alati päikese eest varjatud kasvukohta. Heitlehistega ei juhtu midagi. Kuid neidki ei maksa täispäikese kätte istutada. Rododendroni meelispaik on metsaalune või maja põhjakülg, kuhu paistab vaid õhtune päike.

Sel kevadel tuli ühes aias teha rododendronitele tugevaid tagasilõikusi, sest raske sulalumi oli suured põõsad katki vajutanud. Murdunud kohad olid küll kinni seotud, aga liiga hilja ja lõdvalt ning haav oli ära kuivanud. Pidasin paremaks murdunud oksad, mis oleks kesksuveks nagunii ära kuivanud, tagasi lõigata. Kevadist õitsemist ränk talv ja tugev lõikus ei häirinud. Soovin neid järgmine kevad samasuguses ilus näha.

Rooside katmine piirdub enamasti mulla või kuiva turbaga muldamises ja kuuseoksetega katmises. Kuuseoksad iseenesest ei kaitse külma eest ja neid ei ole vaja panna. Hulga mõistlikum on neile, kes vajavad lisakatet, ehitada ümber sõrestik, millele krõbedate külmakraadide saabudes kate peale tõmmatakse. Kergesti murduvale põõsale on samuti sõrestik parim lahendus.

Rooside lõikamise kohta on ka erinevaid soovitusi.
Mina lõikasin sel aastal roosid tagasi ehk saatsin nad sund- talvepuhkusele. Tegin seda novembri kolmandal nädalal. Arvan, et taimele on puhkus vajalik. Pealegi, mahlased kasvud ei puitu ja saavad külmast kahjustatud. Sellised kasvud on soovitav tervenisti tagasi lõigata. Iga külmanäpistus nõrgestab roosipõõsast üldiselt.

Tavaliselt jätan roosid nii nagu on, külmakraadide tulekul korjan lehed ja muldan. Tagasi lõikan kevadel. Viimase eelis on selles, et lõikan ära vaid külmast näpistada saanud kasvud.

Eriti ohtlikud on taime istutuskohas olevad lohud, kuhu vesi võib koguneda. Seetõttu on soovitav roosidele ja rododendronitele, aga ka viljapuudele planeerida peenras kõrgem koht ehk istutada nad nn. mätta otsa. Aga ka teised, eriti veel äsja istutatud taimed tuleks sügisel üle vaadata ja vajadusel istutuskoha lohud täita.

Taimi katma kiirustada ei ole mõtet. Tegutseda võiks siis kui külmakraadid on püsivad ja maa on natuke läbi külmunud, aga lund ei tule. Tavaliselt mittekaetavaid taimi (oleneb muidugi taimest) on soovitav hakata multšima kui külma on püsivalt üle 10 kraadi nädala jagu ning paistab, et lund ikka ei tule. Multšiks sobib kuiv turvas, saepudu või lehed. Kõige mõistlikum on aga juba sügisel, aia hooldustööde käigus panna hea kiht kompostmulda kõikide taimede ümber. Eriti püsikute ümber, kellelt maapealse osa eemaldate. Ja kompostmuld on ju kõigil aiaomanikel omast käest võtta Külmakraadide tulles on kompost ka jääs ja seda ei liiguta kuhugi.

PS! Tuul võimendab külmakraade. Mida sobivamas pinnases ja asukohas taim kasvab, seda suurem on tema külmakindlus. Kui taimekirjelduses on kirjas tuulte eest varjatud koht, siis selles kontekstis saate aru, miks, eks. Aga näiteks org, kus on reeglina tuulevaikne, ei ole sobiv koht, sest ka külmale meeldib seal olla. Orus püsib külm ka kauem, sest seal pole tuult, mis külma minema puhub.

Näriliste mürgid soovitan panna taimede vahetusse lähedusse, mitte taime kõrvale ja eriti mitte katte alla, sest mürk on närilisele hõrgutis ja tõmbab neid ligi. Kaval on valmistada pesamoodi söögikoht. Selleks sobib hästi jämedam toru. PS! Toru on vaja terve talve vältel mürgikuubikutega täita. Ilmastikukindlad Brody kuubikud sobivad kasutada ka lageda taeva all. Enne aga veenduge, et lemmikloomad nende vastu huvi ei tunne. Minu koerad neid ei puutu. Olen aga täheldanud, et närilised krõbistavad neid isuga, isegi paki närisid kuuris puruks ja pistsid tagavara nahka. Ilmselt on nad surnud. Sel aastal olen saanud õigel ajal jaole ja ümber maja kogu aeg mürksööda varusid torudes täiendanud.

Tartu Ülikooli Botaanikaaias avatakse 6. detsembril Katja Uski fotonäitus „Mälestusi Jaapanist“.

Soomlanna Katja Uski on Gardenia-Helsinki aiakeskuse vastutav aednik, kellel õnnestus osaleda aastal 2007/2008 Jaapanis meister Kazuo Makioka juhendamisel sealsete aednike töörühmas ja põhjalikult tutvuda jaapani aiakultuuriga. Jaapani traditsioonide järgi valib meister ise endale õpilased ning ainulaadseks tegi kutse see, et Katjast sai tema töögrupis esimene lääne päritolu naine.

Jaapani aiakujundaja ja meisteraednik Kazuo Makioka on Soomega seotud läbi mitme koostööprojekti. Sealhulgas on tema töögrupp rajanud ka Gardenia aiakeskuse karesansui-stiilis jaapani aiaosa, mille eeskujuks on olnud Jaapanist arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitud Tenpyo-ajastust pärinev aed 700-ndatest aastatest.

Jaapani aiakultuur on üle 1000 aasta vana ja sellesse kuulub olulise osana äärmustesse viidud esteetika koos traditsioonilise lähenemise ja oma filosoofiaga. Jaapani aedade mõistmine nõuab seega põhjalikku pühendumist ning laiaulatuslikke kultuuriteadmisi.

Näitusel on võimalik heita pilk selle põneva maa traditsioonilisele aiakultuurile läbi Katja Uski poolt Jaapanis veedetud õpiaasta jooksul tehtud fotode.

„Mälestusi Jaapanist“ on võimalik vaadata 6.-18. detsembrini Tartu Ülikooli Botaanikaaia õppeklassis iga päev kl 10-17.

Maaülikoolis doktoritööd kaitsnud Merike Lillenberg leidis oma uurimistöö käigus, et Eestis reoveesettest valmistatud kompost sisaldab teatud ravimite jääke, mis võivad kuhjuda ka toiduks kasvatatavatesse taimedesse ja mõjutada seeläbi inimese tervist.

Täpsemalt uuris Lillenberg ravimijääke, mis läbi kanalisatsiooni reoveesettesse satuvad ning sealt edasi kompostihunnikutesse liiguvad.
Teema uurimine on teadlase sõnul oluline just seetõttu, et mullast liiguvad mõned ravimijäägid edasi taimedesse ning jõuavad ka inimeste söögilauale, kirjutas Postimees.

Teatud antibiootikumide jääkide määramine näitas, et nii Tartus kui Tallinnas oli kasutusvalmis reoveesettes ja kompostis liiga kõrge ravimjääkide sisaldus. Eriti kõrged olid teatud tüüpi ravimi – fluorokinoloonide – näitajad, mis Tartus ületasid normi 2-4 korda ja Tallinnas mõnedes proovides isegi 2-15 korda.

„Reoveesetet kasutatakse põllumajanduses, haljastuses ja metsanduses väetisena ning aina enam toodetakse sellest biogaasi. Sette kasutamine on lubatud tingimusel, et see on ohutu keskkonnale ja elusolenditele. Samas on jäetud Eesti seadustest välja kohustus kontrollida ravimijääkide sisaldust mullas, mis mõjutab aga meie toidu kvaliteeti,“ rääkis Merike Lillenberg.

Link uurimistööle

Veel arvamusi ja linke reoveekomposti kasutamise kohta

Isiklikult olen kõhklusega sellesse reovee komposti kogu aeg suhtnud, sest kuhu kaovad kõik need asjad, mida linnainimene kraanikausist alla valab nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel. Tabletid ei ole mulle üldse pähegi tulnud.

Alljärgnevalt toon ära Repsu Taimetalu mullamuti püüdmisõpetuse mutilõksudega.

Kolme päeva eest võtsin mõned head aastat tagasi ostetud mutilõksud, kaks tükki. Suundusin hunnikute juurde ja valisin hinnanguliselt sellise, mis asetses keskemal, mitte ääres. Kaevasin lahti, pikerguliselt, käikude suunas, mis, muide, on läbivad, nagu metroo.

Tegin mõlemaid käiguavausi pisut suuremaks, et lõksurõngas käiku mahuks.

Ülemisel pildil vasakpoolne on vinnastatud, parempoolne veel mitte.
Siis vinnastasin lõksud ja pistsin sinna sisse. Sellel pildil on hästi näha lõksu rõngas ja heledam päästik- sinna rõnga sisse sõidab mutt, kes tuleb mööda käiku, ajades enda ees tavaliselt mingit kogust mulda, lükkab kas siis mullaga või ninaga päästikut, mis vallandab ülemise lõksukeele. See langeb naksti alla ja muti “rong” ongi “kraavis”.

Ühe ühele poole ja teise teisele poole, sest ei tea, kummalt poolt mutt järgmiseks tuleb.

Käigu katsin vanade keraamiliste plaatidega. Võib ka lauajuppi kasutada.

Ajasin mulla plaadile laiali ja patsutasin kinni.

Kogu tööd peaks tegema kinnastes, mitte paljakäsi, siis ei jää lõhnu külge.
Kinni ajasin ka veel mõned ligilähedased hunnikud, kuid mitte kõiki.
Mullamutile on äärmiselt tähtis, et käigud saaks õhutatud. Kui õhuvahetus on häiritud, siis ta tuleb kontrollima, milles asi. Ja sõidabki oma “metrooga” otse lõksu.
Ei ole mõtet lahti kaevata kõiki hunnikuid, piisab kahe lõksu paigaldamisest ühe hunniku alla. Vaikus püsib seni, kuni avastate kuskil uue hunniku. Ei ole mõtet ootama jääda uute “metroojaamade” tekkimist, vaid värske hunniku alla kohe lõksud panna, nii on kahjud kõige väiksemad.

Mul on tavaliselt ämber kummuli selle koha peal, kus lõksud sees on.

Järgmisel hommikul on põnevust kuhjaga, sest ei tea ju, kas saak on lõksus.

Plaatide eemaldamisel avaneb selline pilt

Mutt ongi lõksus

Saak lõksust välja ja uusi mutimullahunnikuid otsima!
Kui hunnikuid pole, siis tuleb jahis vaheaeg. Kuni uute hunnikute tekkimiseni. Seniks saab nautida hunnikuvaba aeda.

Sellise oksa võib südamerahuga talvituma saata

Viimasel ajal helistatakse mulle tihti küsimusega, kaua võib veel viljapuid lõigata. Mina küsin vastu, mis on lõikamise eesmärk või mida lõigata soovitakse.

Tegelikult peab igal ajal lõigates endalt küsima, mida ma tahan lõikamisega saavutada. Kevadine tekitab mahlaseid kasve, suvine seevastu ei tekita peaaegu üldse, st uute kasvude tekkimine on normaalne. Talvele vastu minnes peab teadma, et puul on vaja talveks valmistuda ja ta teeb seda septembris-oktoobris. Kaks viimast talve on karmid olnud ja mõistlik on edaspidi siiski selliste talvedega arvestada.

Viljapuude suuremad lõikamised lõpetasin mina sel aastal septembri esimese nädalaga, lõikamata jätsin ka käevarre jämedused mitmeaastased vesikasvud. Kõik, mis jäi lõikamata sai kenasti kevadesse edasi lükatud. Olenevalt piirkonnast võtan veel selle aastaseid vesikasve ja luban teistelgi võtta.

Aga üldiselt on ka muid töid, mida septembris teha. Viljapuud ei kao kuhugi, kui nad siiamaani alles on ja kevadeni kannatab ikka oodata. Hoopis oskamatu ja julm lõikus (köndistamine) võib nad hukka saata.

Õiget aega ei ole, ei kevadise lõikuse alguse kohta ega ka, millal sügisel lõpetada. Õige aeg on tunde küsimus. Kui tunnet ei ole, siis on august viimane aeg. Kõige parem aeg on aga juuli teine nädal

Oks muudkui kasvab ja kasvab. On kahtlane, kas ta puituda jõuab.

Ainuke asi, mil võiks tulla kõne alla viljapuude sügisene lõikamine, on siis kui uued kasvud muudkui tulevad ja tulevad. Vot need kasvud ei jõua puituda ja saavad külmaga pihta ning need on mõistlik ära lõigata. Igasugune külmakahjustus nõrgestab puud. Kui kasvanud on juba üsna pikk ja vajalik oks ning on näha, et talle on augustis veel teinegi kasv otsa visanud, siis selle otsast lõikamine soodustab puitumist. Nagu roosidelgi tuleb puitumise soodustamiseks sügisel uusi kasve ära näpistada.

Lõikamisel peab teadma, et oksa otsast lõikamine võib ajada oksa harunema. Kui nii juhtub ja see on näha kenasti suveks, siis saabki lõikust juuli alguses korrigeerida, st lõigata ebasobivad külgharud ära.

Kui tahad teada, kuidas asjad tegelikult on, vajad asjatundlikku ja kogemustel põhinevat vastust, siis küsi järele piret@virkus.com Nõustan ka meili teel.

Teenused
Koolitused

Suvine õunapuude lõikamine

Õppepäev Tabasalus 28. augustil kell 12.30: Millal lõigata ja kuidas lõigata ning kujundada noori viljapuid. Kuhu ja kuidas istutada, hooldamine, väetamine, esmaabi jms. Osalemissoovist anna palun teada piret@virkus.com

Tallinnas 19. juulil kell 18.00

Alatskivil 10. juulil kell 12.00
Vaata muud tegevused Alatskivil 9-10. juulil.
Ja Kapten Peipusega on võimalus Peipsile purjetama minna

Õpime nii noort kui vana õunapuud tundma ja lõikama, valime tööriistu, kuidas neid korras hoida, puid istutada, väetada. Kuidas viljaalgeid ja noori kasve näpistada jms. Perepuude hooldus. Räägin viljapuude kasvatamise võimalustest (spaleerpuu jms). Vastan jooksvalt küsimustele. Koolitus kestab orienteeruvalt 3-4 tundi.

Vajalik on registreeruda piret@virkus.com või telefonil 5049835.

Tegemist on praktilise koolitusega. Selga mugav riietus. Kaasa võta puhastatud ja teravad tööriistad, töökindad.

Räägivad, et minu koolitustel saab nii julguse kui ka oskuse puid lõigata

Lambaliha valmistamist ei maksa peljata. Kartsin minagi, et ei tea, kas tuleb välja ja mis kõik veel.

Oma esimese lambaliha ahjuprae tegin talvel tallelihast. Foorumites jäi silma, et lisatakse kaneeli. Määrisin lihale kaasa saadud retsepti järgi tehtud segu: oliivõli, mesi, sool, pipar, rosmariin, küüslauk peale ja lisasin kaneeli. Küpsema läks köetud ahju 4 tunniks (oli vist).

Tänavuse jaanišašlõki meisterdasime ise. Küüslaugu asendasin rosinatega. Määrisin liha kaneeliga kokku, lisasin rosinad, piparmündi, õunmündi, murulaugu, tilli. Mees segas kastme: punane vein, ketšup, soja kaste. Kokku tuli päris hea, igatahes sööjad kiitsid. Tänud Marinale õunmündi vihje eest! Olin siiani teda kasutanud teeks, külmaks joogiks ja hapukoore salatis koos sibulaga.

Ribi viskasin üksõhta küpsetuskotti järgmiselt: ühele poole piparmünt, teisele poole õunmünt. Soola ja tilli said mõlemad pooled. Küpses iseseisvalt 200 kraadi juures 1 tund. Ise läksin külla, mehed ei helistanud. Koju jõudes ütlesid, et uskumatult hea oli

Proovige julgemalt ja te ei kahetse. Talvel küpsetame jälle talleliha.

Idee Piret Pihtjõe Teostus Anne Vasar

Koledaid kuuri seinu ei ole vaja kannatada vaid neile tuleb pilt maalida Näed seda siis ise või muretsed naabri vaate pärast. Seina võib ka triibuliseks teha või… Teate, fantaasial pole piire.

Ettevaatust muidugi kärtsu värviga! Lahendus peab välja mängima igal aastaajal ja otseloomulikult ei tohi närvidele käia.

“Joonistatud lilled on kaunid hoolimata aastaajast”, kirjutab Aialeht, aga lilledega ei maksa piirduda ja igale poole ei tasu neid ka maalida.

Minu maja seinal olev jalgratas ei ole kõigile kohe ja kogu aeg nähtav, aga minu meelest annab see teosele väärtust vaid juurde. Kujutage ette kui soovitan naabrinaisel ratta maja taha parkida

Alustada tuleb ideest või probleemsest seinast. Vähetähtis ei ole ka aia iseloom, kus sein vaadeldav on. Seinale võib joonistada näiteks ukse ja läbi ukse maalida täiesti teise maailma. Seinale võib kinnitada ka ilmastikukindla foto.

Ühes aias, kus nõu andmas käisin, oli pikk krohvitud kõrge tara. Naaberaiast avanes maalilise maja ja õunapuu vaade. Soovitasin ühe ideena maalida too sama maja tara taga olev ilusam osa ja õunapuu.

Teises aias oli kole puittara naabril paigaldatud. Soov oli tarbeaed ja laste mänguala sinna teha, aga probleem oli, kuidas tara varjata ja tarbeaeda eraldada. Soovitasin ühe ideena tarbeaiale söödavate marjadega heki ette panna- nii loob eraldi aiaruumi ja väravast avanevasse vaatesse paigaldada lapse portreepilt.

Kirjeldatud ideid ei ole teostatud, kahjuks. Miskipärast kardetakse, mida teised arvavad.

Aga mida teie arvate- kui teile meeldib, siis anname minna, minul ideid jagub.
Ühendust saab piret@virkus.com ja tel 5049835.