Kuidas taimi varjutada?

Kuna maa ei ole külmunud, siis ei tohiks tekkida ka füsioloogilist kuivust. Aga igaks juhuks tasub ettevaatlik olla, sest kahju võib teha ka lumelt peegelduv päike ja vinge tuul.

Minu blogi lugejad kindlasti juba teavad, et taimi kattes on suur oht nad ära hautada. Ka kogub kate lund ja muutub hoopis ohtlikuks. Lihtne viis päikese eest kaitsta, on taimele sirm ette tõmmata.

Kuna maa ei ole külmunud, siis õnnestub isegi praegu teravad toikad vähese lumme kaevumisega maasse torgata. Nii toimides võid kasutada mistahes kangast.

Taimedel on vaja õhku!
Kõige hullem on praegu lume all. Raske sulalumi muutub järjest enam taimedele kurnavaks ja võib saada lausa hukatuslikuks kuna lume all on väga umbne. Eriti igihaljad taimed võivad seetõttu hukka saada või seenhaigustesse nakatuda.

Väga tõenäoliselt on kõik ümarad igihaljad vormid taas lömmis. Võid proovida nad korda seada sidumise ja lõikamisega. Vormist välja läinud lehtpõõsastel lõika aga julgelt oksad välja või lausa maani maha. Enamus talub sellist lõikamist, aga uuri enne iga taime kohta eraldi välja. Näiteks põõsasmaran solvub sellise teo peale ja läheb välja, aga enelasest tuleb imeilus uus põõsas.

Mina soovitan küll kohe, kui hakkad aru sama, kus taimed aias asuvad, nad välja kaevata. Ja kui on vaja, siis varjutada. Umbsest keskkonnast taime välja kaevamist võid lugeda tema päästmiseks.

Hiirte kahjustuse võib veel ära hoida
Õunapuude tüve ümbrus on ohus, sest maa on sula ja hiirtel on pidu. Nad teevad imeilusaid võrgustikke hetkel lume all maapinna piiril. Katsu lumi kinni trampida. Vajadusel kühvelda lund veidi vähemaks, aga veendu, et saad lume paapinnani kinni. Või kaevu maapinnani ja pane Brody kuubikuid.

Need, kes on taimedele pakasekangad ümber mässinud, peaksid hakkama tähelepanelikult ilma jälgima ja niipea kui päike pikemaks ajaks välja tuleb, siis harutama taimed põhja poolt lahti. Lõunapoolne jäta ette päikese varjuks. See garanteerib, et taim kanga all kasvama ei hakka, maa on ju sula. Kuna öine temperatuur on siiski veel väga madal ning tuulega külm võimendub veelgi, siis pane õhtul kanga hõlmad uuesti kinni.

 
 

Mõrusool ei ole päris see, mida okaspuul kevadel vaja

Päikesepõletus on füsioloogiline kuivus, mida ei ravi “mõrusoola” või magneesiumsulfaadiga.

 

“Mõrusoola” ja magneesiumsulfaadi puudus tekib kui kasutada väetisi, kus pole piisavalt taimele omastataval kujul magneesiumi ja rauda. Mõlemat toiteelementi omastab taim paremini happelisemast pinnasest kuid siis tekivad probleemid teiste põhitoiteelementide omastamisega.

 

Tänapäevase tehnoloogiaga suudetakse muuta metallilised elemendid taimele kergemini kättesaadavaks kelaatimisega, mis lühidalt tähendab, et väetisest saadavad toiteelemendid on taimele kättesaadavad nii happelises kui aluselises keskkonnas.

 

Tavaliselt toimib magneesiumi ja raua omastamine paremini soojast ja parajalt niiskest mullast ning lisaks on vaja päikese abi. Kasutades okka kaudu väetamist läheme mööda juurtesüsteemist ja paari päevaga on märgatav fotosünteesi aktiviseerimine ning taimed muutuvad rohelisemaks.

 

Kui juur ei tööta korralikult ja taimed näevad “närud” välja õigustab end okaste ja lehtede kaudu väetamine. Okka kaudu väetamine võib toimuda vaid pilves kuiva ilmaga. Mitte pritsida päikese käes kuumenenud taimi!

 

Möödunud talve mõjul on päris paljud okastega taimed (männid, kadakad, jugapuud, kuused) karva vahetanud. Pungad on aga pea kõikidel elusad. Selliste taimede välimust saame parandada tagades neile võimalikult head kasvutingimused (kastmine, väetamine ja vajadusel haiguste ja kahjurite tõrje).

 

Kõige kiirema tulemuse saab kasutades spetsiaalseid lahustuvaid okaspuude väetisi (näiteks Substral MiracleGro). Kasutada võib nii juurte kaudu kui okaste kaudu väetamist. Erinevalt mulda segatavatest väetistest (taimele kättesaadavad umbes 2 nädala pärast) saavad taimed toiteelemendid kiiresti kätte ja alustavad kasvamist.
Siit ka meeldetuletus, et osadel okaspuudel näiteks paljudel kuuskedel on noored võrsed külmaõrnad ja neid ei tohi kasvule ergutada enne mai kuud, sest mai lõpus on Eestis alati oodata viimast öökülma lainet olenemata kui soe on eelnevalt olnud.

 

Okaspuude suhtes on kõige õigem kasutada spetsiaalseid väetisi, et hiljem ei peaks nuputama kas on vaja mõrusoola või mitte ja mida hakata peale meeletult kasvu vohavate kääbussortidega kuigi väetatud sai vaid paar korda mahedalt kanakakaga või nõgese veega, sest neis on ülekaalus siiski lämmastik.

 

Okaspuudele on rohkem kasu kui neile anda fosfori ja kaaliumi ning väetada augustis, et taim jõuaks elemendid omastada. Ja väga minimaalselt lämmastikku sisaldavaid väetisi kevadel. Lämmastik paneb taimed kenasti kasvama, aga kui väestist saab palju, siis taime rakud on suured ja vett täis ning vastupanuvõime külmale on olematu. Samas on lämmastiku andmine vajalik.

 

Umbes 90% granuleeritud väetistest tuleb laotada taimede alla ühtlaselt ja mulda kaevata. Umbes 60% meie okaspuude alusest on kaetud multšiga. Taimede väetamiseks tuleb multš eemaldada!

 

Väetades multši ei jõua toitained taimede juurteni vaid kuluvad multši lagunemisele. Taimede juured jäävad pindmiseks kui tulevad multšikihi alla süüa otsima muutes taimed põua- ja külmakartlikeks. Osmocote võimaldab näiteks läbi multši teha punktväetamist.

 

Kui soovid mahedalt aias toimetada, siis loe väetamise kohta lisa siit Aga jälgi, et lämmastikurikkaid väetisi ei anna suve teisel poolel. Ja väetamisel pea meeles, et pigem vähe kui liiast!

 

Hiljemalt jaanipäevaks on näha, kes elas talve üle ja kes kui tõsiselt külmaga pihta sai. Praegu võib näha erinevat pilti, mõni taim näitab, et on elus, aga mõne nädala pärast on toss väljas. Seega veidi veel kannatust!