Ronitaimed

Uhket ronitaime tasub eksponeerida või tema ilu abil tähelepanu mõnele objektile tõmmata. Aeda, kuhu suured puud ei mahu, saab ronitaime abil luua kõrgusmõõte.

 

Inetute või laokil objektide või pindade varjamiseks ei ole mõtekas kasutada silmatorkavat taime kuna efekt, mida loodetakse saavutada on vastupidine. Seega kata ja varja rohelise massiga (näiteks tselaster või tobiväät).

 

Samuti tuleb jälgida taustpindade vahelist proportsiooni ning taimede visuaalse mõju sobivust ja kooskõla haljastatava objektiga. Näiteks ei ole heaks proportsiooniks 50% taimi ja 50% seina (seda nii horisontaal- kui vertikaalsuunas). Parema tulemuse annab suhe 1/3 ja 2/3. Näiteks korrusmaja seinale ei sobi ronima nõrgakasvulised õrnad ronitaimed. Küll aga võivad samad taimed valgusolude sobivuse korral istuda hästi rõdudele.

 

Maja seinale ronitaime planeerides tuleb kindlasti ehitada talle oma tugisein ja see peab olema hoonest 20-30 cm (oleneb taimest) kaugusel. Jälgi, et liaan ei tungiks seinapragudesse, laudise ja katuse alla.

 
 

Harilik metsviinapuu Parthenocissus quinquefolia

Tugevakasvuline, sõrmjate viietiste liitlehtedega liaan, mis suudab ronida 15-20 (25) meetri kõrgusele ning on võimeline katma suuri pindasid. Seega on 5-6 korruselise paneelmaja sein võimalik katta metsviinapuuväätidega täies kõrguses. Taim on kiirekasvuline (juurdekasvuks kuni 3 m aastas). On varjutaluv, mistõttu võimalik kasutada ka hoonete põhjakülgedel, kuigi jääb seal mõnevõrra nõrgemaks. Hästi kasvab ka päikese käes. Sügisel värvub varakult tumepunaseks. Külmakindel ning vastupidav linnatingimustele. Puuduseks hiline puhkemine kevadel ja sügiseti esimeste külmadega maha langev lehemass, mille koristamine juurdunud alumiste väätide vahelt on küllaltki tülikas. Istutustiheduseks on 1-2 tk/jm.
Liik paljuneb nii varakevadiste puitunud kui suviste haljaspistikutega.
Kasvab igasuguses mullas, aga edeneb paremini rammusas ja niiskes. PS! Kruus ja liiv ei ole igasugune muld ja see ei sobi.

 

Amuuri viinapuu Vitis amurensis
Jagunematute, 3-5 hõlmaliste lihtlehtedega, kuni 10 (25) meetri kõrgune liaan. Hapumaitselised marjad mustad, sinakasvalge kirmega, tillukesed, hapud aga söödavad. Talub kuni –40 kraadilist pakast. Väga valgusnõudlik, varjus võib haigestuda jahukastesse. On suhteliselt vähe levinud, kuid vääriks laiemat kasutamist just oma uhke sügisvärvi ja saastekindluse tõttu. Kevadel dekoratiivsust ei oma kuna puhkeb hilja. Paljuneb nii seemnetest kui haljaspistikutest. Eelistab kobedaid ja happelisi muldi, vajab niiskust, lupja mullas ei talu.

 

Harilik viinapuu Vitis vinifera
Hariliku viinapuu sorte kasvatatakse marjakultuuridena meie aedades üsna edukalt, aga temaga õnnestub katta ka sooje päikeselisi pindasid kuna viskab üsna hästi kasvu. Viinapuud on väga valgusnõudlikud, lubjalembesed ning suhteliselt põuakindlad.

 


Lõhnav kuslapuu Lonicera caprifolium
Tõuseb mööda sõrestikku 3-5 meetri kõrgusele. Õied on lõhnavad, valkjasroosad, sisaldades veidi kollast. Talub poolvarjutaluv, kuid õitseb paremini täispäikeses. Õitsemine algab, olenevalt aastast mai lõpul ning kestab juunikuu keskpaigani. Oranzpunased viljad valmivad augustis-septembris ja meeldivad lindudele. Õied on kollased või kollakasvalged, väga hästi lõhnavad. Liik on suhteliselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel pole kahjustusest pääsu. Kiirekasvulise liigina taastub 1-2 aasta jooksul. Oma õrnuse ja hapruse poolest sobib pigem koduaeda kui suurelamute juurde. Paljuneb seemnest ja haljaspistikust.

 

Väätiv kuslapuu Lonicera periclymenum
Väga sarnane eelmise liigiga. Õied on kollakasvalged, väljastpoolt punased. Õitseb suve teisel poolel sügiseni välja, kuid õitsemine ei ole nii rikkalik, kui lõhnaval kuslapuul.

 

Harilikku tselastrit Celastrus scandens tuntakse rahvasuus puukägistajana kuna ta kasvatab oma võrsed tihedalt puu ümber. Küll aga on tselaster täiesti omal kohal tööstuslike objektide või piirete haljastamisel. Hea näide on Helsingi Läänesadamas paikneva tollilao piirdeaed, mille tugipostid on varjatud tselastritega. Analoogsete objektide haljastamiseks on tselaster piisavalt tagasihoidlik ning delikaatne ega põhjusta eriti suurt töömahtu lehemassi koristamisel sügiseti.
Kasvab päikeselisel kuni poolvarjulisel kasvukohal kuid kehval pinnasel ei taha edeneda. Tal on sireli lehtedega sarnased lehed ja vähemärgatavad rohekad õied. Viljadeks on ereoranžid kuprad, mis on mürgised. Kuna on kahekojaline taim, siis sügisel me tema vilju ei näe.

 

Haljastuses kasutatakse rohkem ümaralehise tselastri Celastrus orbiculatus ühekojalist vormi, mis kasvab 12 m kõrguseks, võrsed on punakad, lehed rohelised, sügisvärvus kollane. Õied rohekasvalged, vähemärgatavad. Vili kollakas kupar, seemned punase seemnerüüga ja mürgised. Mullastiku suhtes on vähenõudlik.

 

Hiina sidrunväändik Schisandra chinensis
Taim on pärit Kaud-Idast ja Hiinast ning on tuntud oma ravi- ja jõudu andvate omaduste poolest. Marjadest valmistatakse tinktuuri, mis abistab madala vererõhu korral ja tugevdab immuunsussüsteemi. Lehtedest saab aromaatset vitamiinirikast teed, millel on marjadele sarnased omadused, kuid tunduvalt nõrgemad. Madala vererõhu korral soovitatakse süüa 2-3 marja päevas. On teada, et jahimehed kandsid taskus kuivatatud marju ja sõid neid jõuvarude taastamiseks.
Meil on taim küllaltki külmakindel ning kasvab ja viljub hästi päikesepaistelisel kasvukohal. Kodumaal kasvab alusmetsas, aga viljub seal halvasti. Mullastiku suhtes on sidrunväändik vähenõudlik. Üle aasta kevadel võiks anda paar supilusikatäit täisväetist. Niiskuse hoidmiseks multši põõsa alune puulehtede, saepuru või turbaga.

 

Südajalehine aktiniidia Actinidia kolomicta

Taime kodumaaks on Kaug-Ida ja Hiina, kus tõuseb liaanina teiste taimede najal 8-12 m kõrgusele. Südajalehine aktiniidia sugulane on hiina aktiniidia Actinidia chiensis, mille vilju (kiivi) me ostame poest. Südajalehine aktiniidia on väga dekoratiivne ja seda võiks haljastuses rohkem kasutada.
Kahjuks meeldib taim kassidele sarnaselt palderjaniga. Ilmselt seetõttu, et taime koores sisaldub väga palju erinevaid keemilisi aineid ja mõni neist ahvatleb kasse eriti. Noor taim tuleb kaitsta aiavõrguga. Istutamisjärgsel paaril aastal kasvab aktiniidia aeglaselt, hiljem kasv hoogustub. Kasside ründed ei lõpe ka vana taime puhul, aga õnneks taastub lehestik küllaltki kergesti.
Õitsemise ajal värvuvad valgusrikkas kohas isastaimede lehed roosa-valgekirjuks. Õied on valged, lõhnavad, mitme kaupa lehtede kaenaldes. Õitseb varakevadel ja seetõttu võivad nii lehed kui õied öökülmade tõttu kahjustatud saada. Emastaimed on tagasihoidlikku rohelist värvi. Viljumiseks istuta isastaim emastaimede vahele.
Viljad on suure tikri suurused, valminult oliivrohelised, kiivi maitsega. Täiskasvanud hästihooldatud taimelt võib saada pangetäie marju (~7 kg).
Marjad on suure C-vitamiinisisalduse tõttu väga väärtuslikud. Neis sisaldub veel ka suhkruid, orgaanilisi happeid ja pektiini. Marjadest saab head pannkoogi- ja toormoosi, tehakse ka mahla ja kuivatatakse „rosinateks“, mida on hea saia sisse panna.
Viljakandeikka jõuab 3-4 aastal. Viljade valmimise ajal laota kile põõsa alla, sest marjad pudenevad kergesti. Põhiliselt korjataksegi saak kokku põõsaste alt, sest mööda liaani turnimine pole otstarbekas.
Kasvukohana eelistab head väetatud niiskemapoolset mulda, kuid ei talu kõrget põhjavett. Päikesepaistelist kasvukohta, kuid talub ka kerget varju. Kasvamisel vajab tuge. Väga hea taim pergolate katmiseks.

 

Suurelehine tobiväät Aristolochia macrophylla
Külmakindel ning väga huvitav liik, mis suudab tõusta kuni 10 meetri kõrgusele. Pruunikad õied on piibukujulised ja vähemärgatavad, lehed suured (läbimõõt kuni 30-40 cm) ja seetõttu saavad räsitud tugevate tuulte ja vihmadega. Vajab täiendavat sidumist. Kasvab päikese käes kuni poolvarjus. Taim kasvab kiiresti, eelistades poolvarju. Paremaks arenemiseks vajab, eriti noorena, kaitstud kasvukohta. Eelistab viljakat, kobedat, huumusrikast, piisavalt niisket mulda. Talub halvasti kuivust ja tuuli (lehed rebenevad). Paljundatakse seemnetega ja võrsikutega. Kaunis liaan seinte, pergolate, lehtlate, vanade puude jt. kohtade kaunistamiseks.

 


Harilik luuderohi Hedera helix
Esineb looduslikult Saaremaal, seega võib edukalt kasvatada rannikualadel, kus on loodud sobivad tingimused. Sisemaal on külmaõrn. Eelistab värskeid viljakaid niiskemaid muldi. On varjutaluv, kevadel päikesepõletusehell. Paljundatakse vegetatiivselt pistikutega.
 

Harilik humal Humulus lupulus
On dekoratiivne oma viljade poolest. Kasvab kuni 10 m kõrguseks. Eelistab niisket huumusrikast pinnast ja varju. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste roomavate võsunditega. On kahekojaline ja viljub vaid siis kui emastaimede seas on isastaim. Viljaks on sile, veidi lapik pähklike, mis on umbes 3 mm pikkune. Pähklike on aga ümbritsetud suure kandelehega, mistõttu rohked viljad õisikus koos meenutavad käbi. Viljad valmivad alates augusti algusest.. Kasvab meil looduslikult jõgede ja ojade kaldatihnikutes ning üksikute puude ümber väändunult

 
 

Roniv hortensiaHydrangea petiolaris
Kõigil ei ole õnnestunud teda edukalt kasvatada. Kasvatamise nipp seisneb pinnases. Vajab happelise reaktsiooniga jahedat, niisket, kerget ja viljakat mulda. Ei talu päikesest soojenenud pinnast juurte ümber. Kasvab poolvarjus ja varjus, aga mida varjulisem seda vähem õitseb. Teda ei ole vaja toestada, kinnitub ronijuurte abil edukalt ise ja võib ronida 10 m kõrgusele. Rohekasvalged õied puhkevad juulis. Esimestel aastatel on aeglase kasvuga ja vajab kärpimist tiheda võra tekkimiseks.