Sõber okaspuu

Okaspuud, nende kasvukoht ja hooldus, sobivus meie kliimasse.

 

PEREKOND KUUSK

 

Kuusk ja nulg, ka ebatsuuga on kaugelt vaadates üsna sarnased. Kuuse okkad on neljatahulised, õhulõheribad on kas kõigis külgedes või lameribad ja õhulõhede read on vaid alumistel külgedel. Mitteteadjatele on viimasesse gruppi kuuluvad ekslikult nulgudeks saanud.

 

Kui määramisel hätta satud, siis lihtne on nulgu ja kuuske eristada käbide ja okka kinnitumiskoha ning koore abil:
NULG- käbid istuvad oksal, okas kinnitub puu koorele, puukoor on üldjuhul sile.
KUUSK- käbid alati ripuvad, okas kinnitub koore näsale ja seetõttu on puukoor alati kare.
Seedermändnil ja lehisel asetsevad okkad männastena ning käbid kasvavad igas suunas.

 

Kuuse perekonnas on 45 eri nõudlusega liiki. Näiteks torkav kuusk on kõige valgusnõudlikum kuusk, kes poolvarjus või külgvarju korral hakkab kiiresti laasuma. Samas on harilik kuusk kõige paremini varju taluv.

 

Mõnede sissetoodavate kuuskede (n. ida kuusk) külmakindlus on sisemaal kaheldav. Mõnikord jäävad kuused hiliskülma kahjustustele jalgu, sh harilik kuusk. Seetõttu on soovitav kuuske kevadel väetada alles mai keskel kuna kevadväetis ergutab puu kasvule.

 

Kuuskede juurestik on suhteliselt pinnalähedane, aga nulgudel tungib sügavale. Torkaval kuusel esineb ankurjuuri (otse alla). Meie põldudel kasvavad üksikud kidurad harilikud kuused annavad tõestust, et kuusel on pindmine juurestik. Niiskemat keskkonda ja kõrge põhjavee seisu armastavad harilik kuusk ja must kuusk, aga otsest seisvat vett ei talu. Linnas võib mureta kasvatada torkavat, engelmanni ja serbia kuuske.

 

Harilik kuusk Picea abies
Täispäikese käes kasvavad kuuse okkad kahele poole, varjus radiaalselt. Harilikul kuusel on tohutul hulgal sorte. Eestis võiks rohkem panustada hariliku kuuse sortidele, sest kuused kasvavad hästi tavalisel aiamullal, aga eelistavad nõrgalt happelist reaktsiooni ja niiskemat rammusat pinnast. Paepealsel alal on aga kuuse jaoks liialt kuiv ja aluseline keskkond, ka toitainevaene punnas, et hästi kohaneda. Rannikul ja paepelsetel aladel võiks eelistada harliku mändi, mägimändi, kadakaid. Harilik kuusk on saastehell ja seetõttu suure liiklusega magistraali ääres ei taha kasvada. Seal kohaneb paremini torkav kuusk.

 

Kanada kuusk Picea glauca on tuntuks saanud eelkõige oma sordile `Conica`.
Kanada kuuse kõige suurem puudus on arvukates käbides, mistõttu latv tihtilugu ära murdub ja tekib mitmeladvalisus, mille omakorda võib pooleks murda raske sulalumi. Okste koor on paljas erinevalt mustast kuusest, kellega neid tihti segi aetakse. Kui okas katki murda ja hõõruda ning kui tunned spetsiifilist lõhna, siis on tegemist kanada kuusega. Kevadel valgete okastega on meil seni kõige lebvinum sort `J.W. Daisy`White`.
Okkaid kattev vahakiht, mis on iseloomulik sinakatele vormidele, on väga hea kevadisele päikesele vastu pannes ja neid ei pea katma. Väga karmil talvel võiks igaks juhuks natuke siiski katta, sest siis on maa kauem külmunud ja päikesepõletuse oht varitseb kauem.

 

Must kuusk Picea mariana kasvab areaalis samas kohas, kus kanada kuuskki. Must kuusk on väga valgusnõudlik. Temale on iseloomulik hästi karvane koor, lühikesed okkad, imearmsad väiksed mustad käbid, mida floristid väga armastavad.
Musta kuuske võiks kasvatada pargi tagumises osas kuna Eestis levivad isendid on väga hõreda võraga ja tihti ebakorrapärased, käbide suur hulk ladvas võib ladva viltu või hoopis pooleks koolutada. Kõige ilusamad mustad kuused Tallinna Botaanikaaias on haigestusid tundmatusse haigusesse ja tõeliselt elegantsed kuused on seetõttu Eestist kadunud.
Võiks kasutada musta kuuse kollaseokkalisi sorte. Aga `Nanaga` on meil ebameeldiv kogemus. Olenemata sellest, kas pritsitakse või mitte, läheb taim oks-oksa haaval siiski lõpuks inetuks.

 

Torkav kuusk Picea pungens ehk rahvakeeli hõbekuusk on Eestis sinaka varjundiga levinud, hästi torkava okkaga kompaktne okaspuuke, kes on meile tulnud läbi venemaa, kus ta isegi Kremli ees toretses.
Torkav kuusk istuta ainult täispäikese kätte. Isegi mullaviljakuse suhtes on ta vähem nõudlik kui valguse osas. Võra peaks algama maapinnalähedalt laasumata. Selle tagab võraalune puhtus- mitte kübetki muru ega umbrohtu, mis okaste pudenemise tingib.
Kui käega okas üle tõmmata, tuleb vahakiht maha ja okas jääb roheliseks. Seesama vahakiht kaitseb teda linnas saaste eest. Torkava kuuse käbi on pehme, käes pigistades vetrub.

 

Torkava kuuse istik on suhteliselt kallis kuna puu on aeglasekasvuline ja temaga on puukoolis vaja kaua mässata. Kiiremaks kasvamiseks loo koduaias talle soodsad olud- viljakas ja niiske muld ning kindlasti täisvalgus. Kuid vananemise vastu ei saa, torkava kuuse dekoratiivne iga hakkab lõppema 50 eluaasta saabudes.

 

Kui puu on alt laasunud, latv aga veel korras, siis sae kindlasti kuivanud oksad ära. Tüvele võid kasvama panna näiteks alpi elulõnga vms vähenõudliku liaani, mis okstesse ei küündi. Alpi elulõng kasvab nõnda näiteks Ahto Ruudi aias. Paikusel aga märkasin vanal puul terve tüve ulatuses noori võrseid kasvamas. Kui meeles ja sinna kanti satun, teen pildi ja annan ka siin teada, kuidas edenevad.

 

Kui kuuse latv hakkab kuivama, siis võib oletada, et ka sisemine osa on mädanikust tabandunud või on tegemist üraskite kahjustusega. Kui kuusk hakkab alt järsku jämenema, annab see alust arvata, et puu seest mädaneb ja on üsna tormihell kuna kasvatab alla endale tuge, et mitte ümber kukkuda.

 

Kevadel imelilusate kreemikasvalgete, hiljem sinakashallide okastega sort on `Bialobok`.

 

Engelmanni kuusk Picea engelmanni aetakse sagedasti segamini torkava kuusega. Tema kasvab natuke suuremaks ja tema välimus on pikemat aega dekoratiivne. Okka värvus on sarnane, aga puu välimus on kompaktsem ja okastik tihedam. Okas ei torgi niivõrd ja on elastsem. Erinevuseks on see, et koor on näärmekarvane, torkava kuuse koor on seevastu paljas. Engelmanni kuuse noored võrsed on kevadeti alati allapoole rippuvad nagu oleks taim kastmata. Valgusnõudlik ja linnaolusid talub sarnaselt torkava kuusega. Kasvukiirus noorena samuti aeglane, vananedes kasv kiireneb.

 

Serbia kuusk Picea omorika aetakse tihti nuluga segamini, aga koorel on imeväike näsa siiski olemas. Sihvakas ja sale puu, laasub aeglasemalt kui torkav kuusk. Tema viimase aasta juurdekasvud turritavad üles ja alumine okkapool (valged õhulõheribad) on kenasti nähtav. Noores eas on õhulõhe read kehvasti nähtavad, hiljem formuleeruvad õhulõheread välja. Ka koor on noorena paljas, hiljem kaetud pruunide karvadega. Mida vanemaks puu saab, seda tõmbimaks okkad lähevad. Seetõttu on noores eas hariliku kuusega sarnane terav okas.
Eelistab viljakat mulda, ei talu kõrget põhjavett kuna mõned juurekesed tungivad ka sügavamale.
Tasub julgelt kasutada kuna on peaaegu kahjurite ja haigustekindel ning talub väga hästi linnatingimusi. Maal tuleb talveks kindlasti kaitsta kuna maitseb kitsedele.

 

Sitka kuuske Picea sitchensis võiks kasvatada Eesti saartel, kaitstes teda kevadel ereda päikese eest. Sisemaal on külmahell. Okkatipud on tõeliselt nõelteravad. Kuuskedest kõige võimsamaks kasvav oma areaalis -Ameerikas, Inglismaal kasutusel metsakultuuris kuna kasvab kiiresti ja annab hea palgipuu.

 

Ajaani kuusk Picea jezonensis Eestis sisemaal kõige paremini ei kasva, aga mõned isendid on olemas Järvseljal. Väga ilusad puud on Tallinna Botaanikaaias. Tal on pealt läikivrohelised, alt kahe sinakasvalge õhulõhega tipu poole suunatud okkad. Oksa alumine pool on täitsa paljas, nagu kitkutud kananahk, okkad on kammitud ja asetsevad pealmisel valgustatud küljel. Pungad on 3-4 mm pikad koonusjad kollakaspruunid ja vaigused. Hiliskülmaõrn ja aeglasekasvuline, vajab viljakat mulda.

 

Kare kuusk Picea asperata on kiirekasvuline. Torkava kuuse sarnane, aga nii tugevat vahakihti pole. Ka okkad on huvitavalt erineva pikkusega, kevadel, kui kasv algab ja sügisel kui lõpeb, on okkad lühemad, suvel tunduvalt pikemad. Väga uhkete käbidega, mis avanedes on veel eriti ilusad, olles noorelt tumeroosad või purpursed, hiljem purpurpruunid 8-14 cm pikad ja 2-2,5 cm läbimõõduga. Seemnesoomused sissepoole kõverdunud, kumera terava ülaservaga. Väga kergesti hübridiseeruv liik, eriti ilusad on hübriidid torkava kuusega, kellede isendid on ilusamad torkavast kuusest.

 

Glehni kuusk Picea glehnii on palju rohkem kasvatamist väärt kuna Eestis temal talvitumisprobleeme pole. Kõik isendid, mis meil on kasvama saadud, on imeilusad, sihvakad ja saledad puud. Tallinna Botaanikaaias kasvavad otse areaalist toodud seemikust kasvatatud puud. Kahjuks läks üks jõulupuuks ja teise võra põles koos välikäimlaga. Eelistab savikat parasniisket mulda ja valgusrohket kasvukohta. Okste koor on punakaspruun, tihedalt karvane. Okkad on pikad sinakasrohelised. Käbid on samuti pikad (3-6(8) cm ja valminult läikivpruunid.

 

Ida kuusk Picea orientalis on sisemaal külmahell. Tallinna Botaanikaaias said kõvasti kannatada. Seda tasub täitsa vaadata kuna ida kuusk mõjub omaette kurbskulptuurina meie kliimas. Alumine osa on säilinud tänu lumele, vahepeale osa on taastunud 2 a jooksul uinuvatest pungadest, üleval troonib tutike.

 

PEREKOND NULG

 

Oksad asetsevad korrapäraste männastena, puul ilus haabitus ja korrapära. Seetõttu on ta hinnatud jõulupuu. Nulu koor on enamjaolt sile, puu kõrgus 15 – 80 m, aga Eestis nii suurena ei esine. Külmadelt aladelt pärit liikidel on vaigused pungad (siberi nulg), soojadelt aladelt pärit vaiguta pungad (kaukaasia nulg). Kuuse ja nulu vahe on okka kinnitumiskohas- nulul kinnitub puu koorele, kuusel koore näsale. Seetõttu on kuuse koor kare ja nulul sile.

 

Nulgude okkad on altküljelt õhulõhede tõttu valkjad, okkaots on ümara tipuga, millel on üldjuhul sisselõige. Kuuse okas on alati terava otsaga. Okkad varisevad 10 a vältel. Nulud akumuleerivad hästi saasteained endasse ja seetõttu taluvad halvasti linnakeskkonda.

 

Nulu liigid eelistavad niiskeid viljakaid ja savikaid muldi. Rannaaladel võib pinnas läbi kuivada ja seetõttu ei soovita liivastesse kohtadesse teda istutada. Enamus liike talub poolvarju, kõige varjutaluvam on siberi nulg. Kuid on ka väga valgusnõudlikke liike, näiteks hall nulg.

 

Haigustele ja kahjuritele on nulud vastuvõtlikud. Tänasel päeval on suur probleem must pahktäi. Kollaste täpikestega lehed annavad sellest märku. Kui koor läheb valgetäpiliseks, siis hävib puu väga kiiresti. Pahktäisid Eesti oludes ei ole täheldatud mandžuuria ja nikko nulul.

 

Siberi nulul Abies sibirica on tumerohelised sassisolekuga okkad. Eesti mõisade parkides on siberi nulg kõige rohkem esindatud. Teda võiks taas rohkem kasutada kuna ta on ilus kitsavõraline. Kahjuks on ta meil lühiealine kuna haigestub radiaalmädanikku, mistõttu pehkib seest ja seetõttu on vanemas eas tormihell.

 

Sahhalini nulg Abies sacchalinensis on meie oludes kevadel varakasvuline ja noored võrsed saavad hiliskülmakahjustusi. Okkad on tal läikivtumerohelised. Pungad on imelilusad, olles lumivalge vaigukihiga kaetud. Käbid tulevad alles vanas eas.

 

Euroopa nulg Abies alba on meil saartel rohkem levinud, sisemaal on ta külmahell. Kõige suuremad kasvavad Hiiumaal Suuremõisa pargis. Räpina Aianduskooli pargis kasvavad euroopa nulu suured puud saavad pidevalt kevadeti kahjustada. Pungad on vaiguta või õrna vaiguga kaetud. Varjuokstel on okkad kahele poole kammitud.

 

Kaukaasia nulg Abies nordmanniana esineb meil jõulupuuna. Kasvatades külmahell ja päikesepõletuse õrn, ka saartel ei ole kasvatamine hästi sujunud. Läikivtumerohelised okkad, mis katavad tihedalt koore osa. Käbid on suured ja prisked.

 

Hall nulg Abies concolor on väga valgusnõudlik. Areaalis kasvab koos torkava kuuse ja ebatsuugaga. Noores eas aeglasekasvuline. Seemikuna ebakorrapärane. Pikad (kuni 7,5 cm) sinakashallid okkad. Ekstreemse külma talve korral on esinenud talvekahjustusi. Käbid oliivrohelised kuni tumevioletsed. Nulgudest talub kõige paremini linnatingimusi.

 

Palsami nulg Abies balsamea on väga kena nooremas eas, 40 – 50 hakkab dekoratiivsus vähenema. Okkad on kahele poole kammitud või varjus radiaalse asetusega. Okas läheb murdes praksuga katki ja lõhnab tugevalt. Tihti tüütab teda pahktäi, mis võib puu hävitada, kergesti haigestub ka juurepessu. Noorte puude pritsimisest on kasu, aga paharett levib tuulega, mistõttu puu säilitamise seisukohalt on oluline ka naaberaia puid pritsida.

 

Fraseri nulg Abies fraseri on meie oludes lühiealine. Vanemas eas (40 aastasena) kasv pidurdub ja hakkab alt hõrenema, kasvades selleks ajaks 10-15 m kõrgeks. Ilusate kollaste kattesoomustega käbid, kaugelt vaadates ongi käbid kollased. Noorelt tohutult dekoratiivne, sale, kitsavõraline. Värdnuluga suhteliselt sarnane.

 

Mäginulg Abies lasiocarpa oma dekoratiivse sinaka okka pärast on kasvatamist väärt. Meie oludes on ette tulnud hiliskülma kahjustusi. Mäginulu paks vahakiht tagab saastekindluse linnas. Mäginulu sordid `Argenta` ja `Compacta` on meie oludes tohutult ilusad, kes väärivad eesaia taimena kasvatamist.

 

Korginulg Abies lasiocarpa varietas arizonica on äravahetamisena sarnane mäginuluga, eriti noorena. Okkad on sinakad. Põhiliigina saab poolvarjus kasvatada, aga sordid ei talu poolvarju, kus kannatab okaste tihedus ja kompaktsus.

 

Jaapani nulg Abies veitchii on väga dekoratiivne, okkad alt hõbevalged, kahele poole kammitud, silmatorkavalt violetsete pungadega. Vanadel puudel, mis on alumisest osast laasunud võib näha piklikke süvendeid, vagusid. Okka alumist külge näeme tuule käes liikumas helendavana. Üsna vastuvõtlik mustale pahktäile. Käbi soomuste vahelt paistvad kattesoomused lisavad käbile dekoratiivsust.

 

Korea nulg Abies koreana on kena rohekate kuni violetsete oksal istuvate käbikestega puuke. Varjulises tuulevaikses kohas püsivad käbid puul kauem. Kevadeni käbid puul siiski ei püsi. Käbikandmisvaheaegasi võib esineda kuid klassikaliselt on käbid puul igal aastal, mõnel aastal vähem mõnel rohkem. Võra (külgoksi) võib korrapäraseks kärpida.

 

Arnoldi nulg Abies x arnoldiana on hübriid jaapani ja korea nulu vahel. Kõrgus 8, laius 3-4 m. Kasvab nii päikeselises kui varjulises kohas. Kuid varjulises kasvukohas jääb hõredamaks. Eelistab viljakat ja kohevat pinnast.

 

Kaunis nulg Abies amabilis tasub meil rohkem kasvatada. Okastik väga tihe, ilus haabitus, korrapärase kujuga. Okkad alt kammitud, pealmised sassis ja tipu poole suunatud. Käbid on suured, prisked ja võimsad, tume-purpurpunased.

 

Hiigelnulg Abies grandis on meil sisemaal külmahellake. Tasub aga kasvatada rannikul. Puu tüvi on noorena sile, hallikaspruun, valgete laikudega, vanemas eas plaatjas, sügavate lõhedega. Okste koor on oliivrohekaspruun. Pungad on piklikümarad ja vaigused. Okkad on tugevalt kammitud, okka alumine rida on ülemisest poole võrra pikem. Okka tipus on sisselõige. Käbid on silinderjad ja oliivpruunid, kattesoomused on seemnesoomustest lühemad.

 

Mandžuuria nulg Abies holophylla on Eestis kasvatamiseks väga perspektiivne kuna musta pahktäid tema kallale ei ole tulnud. Arvatakse, et paks, tugev ja jäik okas on selle taganud või on talle omane mingi aine, mis pahktäile ei meeldi. Okkatipp on tugev ja torkav, mis ei ole nulule omane, käbid seevastu nululikud. Eesti oludes on kasvanud 10-15 m kõrgeks. Saaremaal isendite kõrgus ulatub 20 m piiridesse. Sortidest ei ole kuulda olnud. Kevadel on esinenud hiliskülmakahjustusi. Tüvi on helepruun, väliskoor kestendab. Vanemas eas on tüve koor pikivaoline ja kitsaste ribadena kestendav. Oksad on jämedad, vaolise koorega, paljad või nõrgalt karvased. Okkad on pealt läikivrohelised, alt rohekasvalged kuni helerohelised, torkivteravad ja sisselõiketa. Varjus on okkad elastsemad.

 

Nikko nulu Abies homolepis okka alumine külg on kriitvalge. Väga sarnane mandžuuria nuluga, aga okka tipp on sisselõikega. Nagu euroremont manžuuria nulust, okkad on korrektselt kammitud. Sisemaal on esinenud talvekahjustusi. Sobib kasvatamiseks saartel ja ranniku aladel.

 

PEREKOND KADAKAS

 

Kadaka kasvukoht on päike kuni poolvari. Poolvarjus saab hakkama vaid sabiina kadakas, kuid muutub seal aja jooksul hõredaks. Kadakas on põuakindel ja mulla suhtes vähenõudlik, sest juured tungivad sügavale ning laiali ja suudavad nii vett ja toitaineid hankida ka alumistest kihtidest. Kadakas on mükoriisataim, mis tähendab, et metsast tuues võta taim kaasa suure mullapalliga. Seeneniidistiku kaasa saamine on palju olulisem kui rahvatarkus ilmakaarte jälgimise kohta.

 

Ka tsuuga sortidel on täheldatud mükoriisat. Samuti rododendron. Kui mükoriisataim ei taha kuidagi kasvama minna, siis pane hallitanud metsakõdu põõsaste alla.

 

Harilik kadakas Junioerus communis on varieeruva kasvuvormiga. Kasvab väga erinevatel kuivemapoolsetel muldadel. On väga nõudlik. Tüvi on mitmeharuline, keerdu kasvanud, koor kitsaste liistakutena kestendav. Oksad kolmekandilised, noorena kahvaturohelised. Okkad on vahakihi tõttu sinakashallid, kolmekaupa nõeljad, küljel õhulõhedega. Käbid esimesel aastal rohelised, teisel tumesinised, mürgised.

 

Samba kujulistel hariliku kadaka sortidel on suureks ohuks lumi. Kui oks juhtub välja koolduma, siis tagasi tema ise ei lähe, mistõttu tuleb taim sügisel kinni siduda või kooldunud oks ära lõigata. Osta tasub alati üheladvaline kadakas!

 

Roomava kadaka Juniperus horizontalis istutusala peab olema täiesti puhas. Kui okkavärvus on muutunud kuivanuks, siis võib arvata et on tegemist mõne seenhaigusega, näiteks sabiina kadakasl võrsesurm. Hoiad oksad mullapinnast kõrgemal koore või killustiku või kivide abil. Pole miskit hullemat kui raske sulalumi lükkab kadaka vastu sulanud maapinda mutta, millistes iludes seene tekkimine on garanteeritud. Kui selline õnnetu juhus on tekkinud, siis lõika oks välja, pritsi kindlasti seenhaiguste preparaadiga. Tavaliselt ei võta haigus tervet taime vaid käib oks-oksa kaupa. Kui mõni oks on juured alla ajanud ja ta tundub terve, siis on mõistlik ta lahti lõigata ja mujale istutada kuna on tõenäoline, et põõsa haigusetumine jätkub.

 

Roomava kadaka sordid `Glauca`ja `Wiltonii`ei taha võrspistikuna juurduda.
Kui teie roomavad kadakad on rahul, siis uskuge mind, olete rahul ka teie.

 

Sabiina kadakas Juniperus sabina kasvab hästi väga kehval, kivisel ja kuival mullal. Puuduseks on seenhaigustele vastuvõtlikkus, mis tulevad meile Lääne-Euroopa istikutega. Kui üksikud oksa otsad (ladvad) on sees pruunistunud, siis on tegemist leebema vormiga, mis tuleb siiski välja lõigata. Sabiina kadaka asemel võiks kasutada Phfitseri kadakat või keskmine kadakas Juniperus x media `Mint Julep`. Viimane on kaarjate okstega laiuv põõsas, okkad on aasta ringi säravrohelised. Kasvukoha suhtes väga leplik. Vastupidav ja talvekindel.

 

Pfitzeri kadaka Juniperus × pfitzeriana päritolu ei ole päris selge. Ta arvatakse pärinevat Mongooliast ning olevat sabiina ja hiina kadaka hübriid. Igatahes on ta ise ja ka sordid väga paljutaluvad, kaasa arvatud saastunud linnaõhk, mida paljud kadakad ei armasta. Eelistab üsna lahjat mulda. Kõik nad taluvad hästi lõikamist.

 

Kirju kadakat Juniperus squamata on ohtralt hakatud haljastuses kasutama. Vajab palju päikest, kaitset põhja ja valdavate tuulte eest. Väga torkivate ja sinakate okastega põõsake. Haigusi kimbutamas tal eriti ei ole. Hea käekäigu tagamiseks tuleb ta seest puhtaks teha, korjata ära variseosa ja põletada. Viljakas ja niiske muld ning päikesepaiste on tema jaoks tähtis. Kasvab väga suureks üsna kiiresti kui soodsad kasvutingimused luua.

 

Virgiinia kadaka Juniperus virginiana sammastest sortidel on puuduseks see, et lund nemad ei talu. Tuleb siduda talveks kokku või kasvatada tugedel, sest laiali kooldunud oks enam tagasi ei lähe. Aitab ennetav tegevus, sidumine, kiire lume maha raputamine või kooldunud oksa eemaldamine.

 

Eelmisega sarnane on kaljukadakas Juniperus scopulorum Liigiliselt on vahe väga väike, virgiinia kadaka käbid valmivad 1 aastaga, kaljukadaka omad 2 aastaga. Mõlemad on lubjalembesed ja taluvad kuiva kasvukohta. Esineb seenhaigusi ja on päikesepõletuse õrn. Tüve koor helepunakaspruun, kiuline, kitsaste ribadena eralduv.

 

Hiina kadakas Juniperus chiensis on okastega sarnane kirjule kadakale, aga sort `Stricta` ei ole end Eesti oludes õigustanud, mida vanemaks saab seda hõredamaks läheb. Vajab kasvamiseks päikesepaistlist kasvukohta. Haigestub seenhaigustesse. Okkaid on kahte tüüpi, ühed on soomusjad, vastu oksa hoiduvad, tömpjad, rohelised, heleda servaga. Teised nõeljad, tipust teravad, pealt sinakad, asuvad vastakuti või kolme kaupa.

 

Randkadakas Juniperus conferta esineb meil roomava padjandina ja kuna kardab päikest, siis tuleb kindlasti kevadtalvise päikese eest katta. Eestis talvitub lumekatte all, selle puudumisel tuleb kindlasti katta. Vajab mullapinnast eraldamist kuna haigestub kergesti seenhaigustesse, Tüve koor punakaspruun, vanemas eas liistakutena kestendav. Okkad õrnrohelised.

 

Laiuv kadakas Juniperus procumbens on meil tõeliselt aeglasekasvuline. Väga jäigad terav-torkivad okkad. Mõnikord kasvab keskelt ülesse. Alpiaedades kivide peal edukalt kasvatatav. Talvitub lumikatte all, lume puudumisel tuleb katta ja kaitsta kevadpäikese eest! Vajab päikesepaistelist kasvukohta ja mullapinnast isoleerimist. Tüve koor punakaspruun, vanas eas paberjalt kestendav. Noorte võrsete koor sinakasroheline, okste koor punakaspruun. Okkad sinakasrohelised, teravatipulised, jäigad.

 

PEREKOND MÄND
… annan alla, leidsin Dendroloogia konspekti Tänud koostajatele!