Hiired aias

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, nüüd lume alune liiklus läheb tihedaks ka..

Hiired liiguvad toiduotsinguil palju, kulutavad energiat ja seetõttu on neil tohutu söögiisu. Nad söövad ära kõik, mis neile tee peal ette jääb. Nii võivad nad märkamatult puu koore koos kambiumiga ümberringi ära närida. Ja kui ette jäävadki vaid noored viljapuud, siis avastamegi kevadel lume sulades kohutava laastamistöö.

Praegu on paras aeg tüve ümbert lumi kinni trampida. Tallates ole ettevaatlik, et ei vigastaks puu tüve. Puu tüve juures talla ettevaatlikult või tööta hoopis kätega. Mida laiema ribana lumi kinni trampida, seda efektiivsem.

Kui teed tallamistööd lumesadude alguses mõned korrad korralikult, tallad kinni üsna paksu kihi, siis on ülejäänud talv muretu. Kui lumi sulab päris ära ja sajab taas, tuleb tegevust loomulikult korrata.

 

Kahjuks on maa sula ja seetõttu on hiirtel võimalus ka trambitud lumekihi alt viljapuid nosima pääseda. Et seda ei juhtuks, pane aeda mürki, aga puudest eemale. Kui hiirel on piisavalt süüa, siis ta puude ligi ei lähe ja tuppa ka ei kipu. Mürk on hiirele hõrgutis ja seetõttu saab nad sellega hõlpsasti mujale meelitada.

Paar huvitavat nippi:
Hiired ei talu rassi, naistenõgese, piparmündi ja leedripuu lõhna. Soovitatakse puistata kuivatatud ning peenestatud taimepuru hiirtega asustatud kohtadesse – sahvrisse, keldrisse ja mujale. Abi on ka ülesriputatud kimbukestest. Peletav efekt olevat suurem, kui valada värsked või kuivatatud kimbud üle keeva veega ja nõrutada enne ülesriputamist. Kimpe tuleks igal nädalal uuendada.

Hiired ei taluvat ka uriini lõhna. Mõnest aiapiirkonnast saab nad eemale hoida kui piirata see territoorium kas inimese, isase kassi või koera uriiniga.

Mina ei ole viitsinud selliste asjadega jamada. Püüan sügisel õigel ajal jaole saada ja ümber maja pesakesed vanadest drenaazitorudest meisterdada ning Brody kuubikud neisse pista. Noori viljapuid kaitsen lume kinni trampimisega ja mürgi panekuga püüan hiired mujale meelitada.

Kitsedel ja jänestel on siiamaani metsas piisavalt süüa olnud, aga niipea kui metsas toitu napib, on nad aias süüa otsimas. Sina ole aga kaval, lõika vanematelt õunapuudelt vesikasve (mõned pikad võiks ju talveks selleks otstarbeks alles jätta) või mõni nagunii välja lõikamist vajav haru neile nosimiseks. Lõika aga ettevaatlikult. Pakasega lõigata ei soovita, kuni 5 plusskraadiga võib.

Suvel tee kasevihtasid ja kui on võimalik kogu õunu metsloomade jaoks. Usu mind, nad ei käi Sind kiusamas, nad tulevad, sest neil on kõht tühi. Kui oled neile krundi nurka söögilaua katnud, ei vaja nad Su puid.

Igasugune kahjustus nõrgestab puud ja annab rohelise tee haigustele. Hiirte poolt näritud ja metsloomade kahjustusega puudel on koorepõletik kerge tulema ja seejärel nakatuvad puud kergesti tüvevähki.

 

Kas te oma puid muidu ka vaatamas käite?

Päästsin oma noored viljapuud talve hakul sidemetest lahti. Päris ära aga ei võtnud. Arvasin, et vihm ja külm vaheldumisi teeb koorele liiga. Ka tormiga otsustasin nad lahti jätta, käisin aga kontrollimas. Tundub, et otsus oli õige.

Nendel puudel, mis on aastaringi seotud, on koorel erinevust ja muljumist alati näha. Alates kevadest kuni suve lõpuni tuleb seotuid puid kindlasti jälgida ja vajadusel sidemeid järele anda, et vältida sissekasvamist!

 
 
 

Sambla eemaldamine õunapuudelt

Soe talv ja niisked ilmad on ideaalsed sambliku eemaldamiseks viljapuudelt.

Sammal või samblik? Samblik ja sammal kipuvad inimeste kõnepruugis tihtilugu segamini minema – samblikku nimetatakse samblaks ja vastupidi ning mõnikord kasutatakse nimesid ka läbisegi. Mis teha, nimed on ju nii sarnased… SAMBLAD sarnanevad paljuski taimedega: kasvavad roheliste tuttidena puutüvedel või lausalise vaibana murus. Kollased, pruunid või hallid; puutüvele liibunud või habemena rippuvad – need on SAMBLIKUD. Lähemalt, veel parem aga luubiga uurides on vahe selgem – sammaldel on lehed ja vars, samblikel ei ole. Teadlastele on need aga täiesti erinevad organismid: samblad kuuluvad taimeriiki, samblikud on aga hoopis seened, kes elavad koos mikroskoopiliste vetikatega. Siinkohal on paslik kummutada üks väärarusaam. Rahvameditsiinis tõhusa külmetusravimina tuntud põdrasammal ei olegi tegelikult sammal, vaid hoopis samblik – islandi käokõrv (Cetraria islandica).

 

Samblik otseselt puule kahjulik ei ole, aga loob soodsad tingimused kahjuritele ja haigustele. Kraapisin isegi, vahetult peale seda kui olin rõõmustanud, et vähikahjustusega oksad on nüüdseks välja lõigatud, sambliku alt vähikolde välja.

Samblik tekib kui päikest on vähe ja ülekaalus on niisked ilmad, ka soe talv soodustab sambliku arengut.

Samblikku on kõige mugavam eemaldada töökinnastes puud paitades ja kuna tegevus toimub enamasti alt üles, siis on soovitav ette panna ka prillid.

 

Alati kui koolitusel sambla maha kraapimisest juttu tuleb, pakutakse esmalt sobivaks vahendiks traatharja. Pole mõtet vastata, et ei kõlba, tuleb lasta proovida. Täna proovisin ise, kuidas töötab vana juuksehari, millega koera harjan. Juukseharjal on ju piide otsas kaitsvad munakesed. Polnud väga vigagi, aga niipea kui hoogu sattusin vigastasin puu koort. Nii et ikkagi- mistahes metallpiidega hari ei sobi! Vanal juukseharjal on metallpiid kulunud ja väga teravad nagu traatharigi. Abivahendiks võib võtta suure kareda pinnaga nõudepesunuustiku, küürimisharja, terava servaga puitliistu vms abivahendi. Ainult kindaga paitades ei tule kõik sambliku tutsud ära, abivahendiga läheb töö kiiremini.

 

Ettevaatlik tasub olla ka okste puhastamise juures, sest on ju jube kahju kui viljapungad ära murrad.

Üle võiks käia ka nooremad puud. Aga lõikamata vanalt puult ei ole mõtet sammalt eemaldama minna. Enne tuleks teha ikka lõikus ja siis edaspidi korralikult hooldada.

 

Minu lemmikkindad välitöödeks märja ja külma ilmaga. Peopesas paks kumm ja sees uhutud vooder. Kindaid on soovitav varuda mitu paari, sest kui sambla kraapimise hoog on sees, siis on kole kurb kui märgade ja külmetavate käte tõttu tuleb töö lõpetada ja tuppa ronida. Töö lõpetades viskan kindad pesumasinasse või loputan leige veega läbi.